Mihkel Nestor: Targad annavad nõu

Lõppeval nädalal jagas IMF ehk Rahvusvaheline Valuutafond soovitusi, kuidas Eesti majanduselu paremaks kujundada. Nende mõtete rakendamine praktikas tõotab olla aga väga keeruline.

IMFi soovitused ei kipu tooma kiireid muutuseid

Äsja lõpetas Eestis oma missiooni IMFi ekspertide komisjon. Lisaks üldise majandusolukorra hindamisele ja prognooside tegemisele edasiseks, hõlmab nende iga-aastane külaskäik ka soovitusi valitsusele, kuidas riigi majandus- ja rahanduspoliitikat edaspidi tüürida. Reeglina kipuvad need soovitused olema aasta-aastalt üsna samasugused. Hoidke eelarvekulud kontrolli all, parandage tootlikkust, korraldage „struktuurseid reforme“ ja leidke viise teadus- ja arendustegevusse suuremate summade suunamiseks. Enamusele ettepanekutest tavatsevad poliitikud viisakalt kaasa noogutada. Jaa, tootlikkus peaks tõusma, tasakaalus eelarve on oluline ning teadus- ja arendustegevusse võiksid ettevõtted tõepoolest rohkem investeerida. Iseasi, kuivõrd suudab valitsus neid esile kutsuda. Veidi teravamaks kipub vestlus aga juhul kui teemaks võtta maksupoliitika. Selles vallas tehtud ettepanekutele pole seni vist ükski valitsus olnud nõus kahel käel alla kirjutama. Aga miks siis?

Majandusekspertide soovitused ei sobitu Eesti maksudogmadega

Peamine probleem IMFi soovitustega on nende sobimatus Eesti valitsus(t)e nägemusega maksupoliitikast. Kui poliitilise korrektsuse filter maha keerata, siis on IMF meile läbi aastate soovitanud muutusi, mis suurema osa senistest ja ilmselt ka tulevastest peaministritest judisema panevad – kinnisvaramaks, astmeline tulumaks, klassikaline ettevõtete tulumaks.

Miks tehnokraadid meile selliseid „loomuvastaseid“ maksumuudatusi tahavad pähe määrida? Ennekõike triivib nende mõte taoliste plaanideni siinset maksustruktuuri vaadates. Nimelt on meie maksud kreenis tarbimise maksustamise poole. 2023. aastal andis käibemaks ja aktsiisid kokku ligi 40% riigi maksutuludest. Euroopa riikidest oli vastav osakaal suurem veel ainult Ungaris, Kreekas ja Lätis. Võrdluseks piirdub Soomes ja Rootsis tarbimismaksude osatähtsus maksutuludes umbes 30%ga, paljudes teistes riikides jääb sellelegi alla. Seejuures pärinevad viimased võrreldavad numbrid aastast 2023 ehk ei peegelda veel mullust ja selle aasta suvel aset leidvat käibemaksu tõusu. Kust iga riik oma maksutulud hangib on loomulikult selle riigi kodanike asi. Kui nii kokku lepitakse, võib koguda ka habememaksu. Samas on igal maksul mõju. Kõrgete tarbimismaksude puhul on selleks ebavõrdsuse suurenemine, sest inimesed, kes nappide sissetulekute juures on sunnitud enamuse tulust ära tarbima, kannatavad enam, kui jõukamad, kellel raha ka säästmiseks jagub.

Teisalt leidub valdkondi, kus eestlased on maksustamisel vägagi leebed. Neist silmatorkavaim on omandi maksustamine, mis 2023. aasta eelarvetuludest vaid pool protsenti andis. Suur ei ole omandimaksude osakaal küll üheski riigis: suurim on nende proportsioon Suurbritannias, 11%, lähinaabrite juures Soomes vaid 3%, kuid mõne miljardi jätab see valitsusele kätte siiski. Sarnane on pilt ettevõtete maksustamisega, mis meil lähinaabritele mõne protsendipunkti võrra alla jääb. Veel suuremad on käärid palgatulu maksustamises, mis 2023. aastal andis Eestis ligi 19% eelarvetuludest, samas kui Soomes ja Rootsis lähenes see number 30%le.

Maksustamise kuldreegel on, et maksubaas peab olema lai, s.t. hõlmama võimalikult palju potentsiaalseid „ohvreid“. Kui kõik igal pool midagi maksavad, annab see teisalt võimaluse hoida maksumäärad tagasihoidlikuna, mis pärsib maksusubjektide motivatsiooni neist hoiduda ja päädib lõpuks suurema eelarvetuluga.

Üldiselt kipuvad IMFi soovitused langema kurtidele kõrvadele. Vaadates vastse koalitsioone plaane maksustamise osas, siis on suund suisa vastupidine. Pikemas plaanis võiks panused siiski panna sellele, et soovitatud muutused tulevad. Hea näide on sellest aastast jõustunud automaks, mille kehtestamise vajadusele vihjati meile vähemalt 20 aastat. Eks igaüks võib nüüd teha panused, kas järgmine dogma, mis murdub, on kinnisvaramaks, ettevõtete tulumaks või astmeline üksikisiku tulumaks.

„Struktuurseid muutused“ majanduses on kinni tööstuse taga

Pea kõigile riikidele soovitab IMF ka „struktuursete reformide“ esile kutsumist, mis inimkeeli tähendab, et inimesed liiguvad nigela palga ja kasumlikkusega ettevõtetest nende tööandjate juurde, kus teenistus on parem. Eestis vajab struktuurset muutust ennekõike töötlev tööstus. Vaatame numbreid: 2023. aastal suutis üks töötaja Euroopa Liidus luua lisandväärtust – ehk siis oma tööga raha – keskmiselt 71 000 eurot. Eestis piirdus see number 49 000 euroga, mida on 35% vähem. Töötleva tööstuse puhul oli erinevus aga radikaalselt suurem. Euroopa Liidu keskmine oli 84 000 eurot, Eesti keskmine 39 000 eurot, mis annab erinevuseks 53%. Samas on töötleva tööstuse puhul tegemist Eesti suurima tööandjaga, kus mullu oli hõivatud 111 000 inimest ehk umbes 16% kõigist tööga hõivatutest. Tähelepanu väärib tõik, et Euroopa Liidus on tööstusettevõtted majanduse keskmisega võrreldes 17% tootlikumad, Eestis 20% vähem tootlikud – anomaalia, millele lahenduse leidmine teeks Eestist oluliselt jõukama riigi.

Ennekõike oleks tore näha, et paraneb tööstuse enda tootlikkus. Teisalt tundub selle saavutamine olema väga raske ülesanne. Peamine probleem on siin suurte tööstusettevõtete iseloom. Suur osa suurimatest tootmisettevõtetest ei ole ettevõtted klassikalises mõttes, vaid tegutsevad rohkem tootmistsehhina mõne suurema kontserni küljes. See tähendab, et paremini tasustatud töötajad nagu insenerid, disainerid, turundajad ja müügimehed tegutsevad kusagil teises riigis, samas kui siinsed ametid on valdavalt lihtne tootmistöölise töö, kelle palk pole teab mis kõrge mitte üheski riigis. Et tegemist on suurte välisettevõtete tehastega, siis ei ole ka kuigi tõenäoline, et nad hakkaksid Eestis laiaulatuslikult sellise profiiliga inimesi värbama – pigem pakitakse siin ühel hetkel asjad kokku.

Teisalt on Eestis valdkondasid, kus tootlikkus on küllalt lähedal isegi kõige jõukamatele riikidele maailmas. Kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses, mille alla kuuluvad erinevad valgekraelised ametid insenerist advokaadini, küündib siinne tootlikus 80%ni Soome tasemest, IT sektoris 70%ni. Iseasi, kuidas tootmistöölisest insener või programmeerija kasvatada. Suures plaanis pole Eestil ilmselt palju muud teha, kui investeerida veelgi jõulisemalt haridussüsteemi, et iga inimene oma võimete tipu saavutaks. Selleni jõudmine on ilmselt aga veel pikem protsess, kui maksudogmade murdumine.

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik