Victoria Tkatš: Kodu üürimine võib olla ka vaba valik
Kodu ostmine on olnud aastakümneid üks olulisemaid verstaposte täiskasvanuelus, milleni jõutakse täna üha hiljem. Kui kunagi tähendas see stabiilsust, turvatunnet ja oma kohta maailmas, on täna üha rohkem noori, kes küsivad endalt “Kas ma saan seda endale lubada?” asemel “Kas ma tahan end siduda 30 aastaks?”. See on muutunud majanduslike võimaluste kõrval üha enam elustiili ja vabaduse küsimuseks.
Paindlikkust hinnatakse rohkem kui kunagi varem. Kaugtöö võimalused, soov kogeda maailma ja investeerida enesearengusse konkureerivad kodu ostmisega. Kui kunagi oli kodu omamine staatuse sümbol, siis nüüd on see vaid üks võimalik valik paljude seas ning ei peaks olema ühiskonna surve. Küsitlustest selgub, et paljudel noortel on oma kodu omamise soov olemas, ent statistika näitab, et täna on alla 30-aastased koduomajad pigem erand kui reegel. Reegel nende noorte jaoks, kes on peale hariduse omandamist leidnud erialase ja tasuva töökoha ning kelle tugisüsteem on kindel. Erand kõikidel muudel juhtudel, kus sissetulek ei toeta raha kogumist isikliku eluaseme tarbeks.
Natuke statistikat. 2025. aasta lõpus maksis Tallinna korteri ruutmeeter keskmiselt umbes 3300 eurot, mis tähendab, et 50 m² kodu hind ulatub ligi 165 000 euroni. Kui keskmine netopalk Tallinnas on kuni 1800 eurot kuus, siis isegi 15% omafinantseeringu kogumiseks (ligi 25 000 eurot) kulub noorel, kes suudab kõrvale panna 300 eurot kuus, üle kuue ja poole aasta. See on pikk aeg, mille jooksul elu ja prioriteedid võivad muutuda.
Niisiis ei ole eluaseme omandamine pelgalt rahaline kalkulatsioon, vaid eluetapiline teema, mis kuulub paljudel juhtudel samasse kategooriasse lapsevanemaks saamisega. "Kas ma olen selleks pikaajaliseks kohustuseks valmis?” on küsimus, mis noortel mõlema teema juures üha sagedamini esile kerkib. Jah, keskmine kodulaenu võtja on täna 36-aastane, kuid selle taga ei ole ainuüksi majanduslik reaalsus, vaid ka mõttemuutus. Näiteks on oluline mõjutegur ka kaaslaenaja. Kui tõsistesse kooseludesse minnakse tänapäeval hiljem, nihkub ka kodu ostmise hetk paljudel juhtudel edasi, sest koos on alati lihtsam. Niisiis tuleb kodu ostuotsus sageli alles siis, kui ollakse valmis siduma end mitte ainult pangaga, vaid ka teise inimesega.
Ka siis, kui raha isikliku kinnisvara eesmärgil kõrvalepanemiseks jätkub, ei pruugi noorte jaoks esimene mõte olla kinnisvara soetamine, vaid hetkes elamine ja vabadus ringi liikuda. Seda näitas ka SEB korraldatud uuring, kust selgus, et kui 2024. aastal kogus koguni 52% 18-29-aastastest noortest raha kodu soetamise eesmärgil, siis möödunud aastal kahanes sellisel eesmärgil raha kogujate arv 34%-ni. Eesmärgistamisel tõusis esirinda aga rahalise puhvri kasvatamine ja reisimine, mis näitab, et ajal, kui maailm on ebastabiilne, eelistatakse rohkem hetkes elamist ja elamuste kogumist.
Nõnda on oluline aru saada, et kodu ost ei pea olema „nüüd ja 30 aastaks“ küsimus, vaid saab olla ka pikaajaline plaan, mis kohandub elu ja võimalustega. See, et keskmise koduostja vanus on kasvutrendis, ei pruugi olla ainuüksi probleem, mis peegeldab, et noored on majanduslikku kriisi vaid ka tõsiasi, et uute generatsioonide jaoks on paljudel juhtudel tegu teadliku otsusega. Iga valiku taga ei pruugi olla rahaline kontekst ning kodu üürimine võib olla ka vaba valik.
Victoria Tkatš
SEB laste ja noorte väärtuspakkumiste juht
Lisainfo:
Maarja Lumiste
kommunikatsioonijuht
erakliendi valdkond
SEB Pank
Telefon +372 56631925
Tornimäe 2, 15010 Tallinn
Maarja.lumiste@seb.ee
www.seb.ee
