"Poisteklubide" lõhkumisele ei ole vaja energiat kulutada
Kui ma aasta alguses viibisin ühel Eesti start-up üritusel, jäi mind kummitama üks seal kuuldud fakt - 2021. aastal läks vaid 1,8% riskikapitali finantseeringutest naiste poolt loodud ja juhitud ettevõtetele. Antud näitaja tõusis 9,3%-ni, kui founderite hulka lisandus mõni mees . Ja mis veel kurvem, naiste osakaal on viimastel aastatel veelgi vähenenud. Mind jäi see kummitama, sest kui meie ühiskonnas keskmiselt on natuke üle poole naised, siis kuidas vahe saab olla nii suur? Mis hoiab naisi tagasi, seda nii riskikapitali kaasamisel või üldse ettevõtluses?
Enesekindlusest ja faktist, et mitmekesisus tagab kasumlikkuse
Põhjuseid ilmselt on erinevaid. Alates sellest, et reeglina oleme naistena alahoidlikumad ning võtame riske vähem, kuni selleni, et kui keskmiselt ca 60+% erinevate sektorite juhtkondadest on ainult mehed. Võimalik, et soov toetada ja töötada endaga sarnasemate inimestega on loomuomane – kas seda siis teadvustatakse või mitte.
Kuid paljud uuringud on tõestanud, et sooliselt tasakaalus juhtkondadega ettevõtted on keskmiselt kasumlikumad ning loovad suuremat lisandväärtust. Kas ei oleks loogiline, et enamus siiski sooviks luua suuremat väärtust, mitte stagneeruda. Aga, kui ma sellele teemale mõtlen, siis tundub, et peamised tegurid võivad olla hoopis lihtsamad.
Minu hinnangul on üks kõige suurem mõjutegur see, et soolise võrdsuse teema osas ollakse skeptilised? See kõlab sarnaselt nagu lause, mis algab sõnadega, ma ei ole rassist, aga… . Üsna vähestel ettevõtetel on juba täna olemas selge ning mõõdetav soolise võrdõiguslikkuse poliitika. Mitte selline, kus on kirjas ilusad laused, vaid selline, mis on ka päriselt ellu viidud ning mille järgi seatakse juhtimisotsuseid.
Enesekindlus on iga äri peamine kapital
Kindlasti on oluline tegur naiste enda kätes ja see on positiivsete juhtfiguuride esile toomine ning samuti toetava sotsiaalse võrgustiku loomine ja elushoidmine. Ma arvan, et oleme kõik seda meelt, et meie tegudest ja saavutustest tuleb rääkida, häid inimesi esile tuua ning toetada, aga praktika näitab teist. Pahatihti oleme teineteise suurimad kritiseerijad, millest ei võida kumbki pool. Kui ma näen toredaid initsiatiive, mida on ellu kutsunud naised, siis ma võtan need 2 minutit, et enda platvormi kasutada selle esile toomiseks või positiivse tähelepanu andmiseks.
Kui ma mõtlen enda karjäärile, siis murdepunktid ongi olnud sellised, kus mõni minu tolleaegne juht, kellele alt üles vaatasin, andis mulle tagasisidet ning julgustust edasi minna, tahta ja teha rohkem. Soovin neile nüüd kindlasti märku anda, kui olulised need vestlused minu jaoks tegelikult olid. Ja üllatusena, nendest enamus on tegelikult olnud mehed. Aga ma arvan, et suur roll on kindlasti olnud sellel, et need organisatsioonid ka päriselt teadvustavad soolise võrdõiguslikkuse teemat. Ehk ma jõuan tagasi eelmise punkti juurde – kui soovid midagi muuta, siis tuleb sellesse soovi päriselt ka panustada ja teha teadlikke otsuseid ja valikuid.
Võib-olla nähtus, millesse ma vähem usun, on sool põhineva klaaslae olemasolu. Klaaslagi on olemas kõigil, kes liiguvad karjääriredelil ja tegurid on erinevad. Sugu on lihtsalt üks vorme, mis on kergelt ära tuntav ja nähtav. Samas on klaaslae purustamine kindlasti lihtsam, kui selle lae pealt aitab kaasa keegi, kes sinust aru saab ja sinusse usub.
Naiste väiksem ambitsioon on müüt. Paljud rahvusvahelised uuringud ja ka positiivsed näited meie ümbert kinnitavad, et paljudel juhtivatel avalikel positsioonidel on naised. Eesti ja Soome peaministrid, Euroopa Keskpanga president Christine Lagarde ja paljud teised.
Samas peab ka nentima, et meie endi loodud vastutuul neile ei halasta ning pahatihti peavad nad end tõestama mikroagressiooni olukordades, mis mehena sündinuid justkui säästab.
Meil pole vaja kulutada oma energiat niinimetatud „poisteklubide“ lõhkumisele, vaid suunata see hoopis „tüdrukute- ja poisteklubide“ ühendamisele. Mulle tundub see palju positiivsema ning pikaajaliselt suuremat väärtust loova ajakasutusena.
Monika Kallas-Anton
SEB juhatuse liige
Monika on SEB juhatuse liige ja vastutab kliendiriski juhtimise ja turbe valdkonna eest. Eelnevalt on Monika juhtinud nii korporatiivpanganduse kui ka ettevõtete restruktureerimise üksusi, seda nii Eesti kui Baltikumi tasandil konkureerivas kommertspangas. Enne suundumist panganduse valdkonda 2018. aastal, tegeles Monika üle 14 aasta rahvusvaheliste finansnõustamisprojektide juhtimisega, töötades nii Baltikumis, Suurbritannias kui ka Austraalias.
