Mihkel Nestor: Sanktsioonid viivad vene eliidi pisaratesse

Kui Ukraina linnasid on tabanud GRAD rakettide turmtuli, siis tavaliste venelaste õnneks on nemad pidanud seni toime tulema vaid majandusliku pommirünnaku – sanktsioonidega. Samas ei saa öelda, et nende langemise intervall väiksem oleks. Viimastel päevadel on piiranguid Vene riigile ja residentidele ning nendega äri tegemisele kehtestatud sedavõrd palju, et raske on kõigi nendega järge hoida. Sanktsioonide lõplik loetlemine täidaks tõepoolest enamuse leheruumist, ent olemuselt saab need ehk jagada kolmeks. Esiteks, piiratud on Venemaa juhtkonna ja neile lähedal seisvate isikute  võimalusi reisida ja oma varasid kasutada, sealhulgas jõukatel venelastel Euroopasse oma raha tuua. Teiseks on eri keelud ja piirangud seatud kõikvõimalikele ärilistele tehingutele Vene ettevõtetega. Ning kolmandaks – pandud enneolematu surve alla kogu Venemaa finantssüsteem.

Etteruttavalt võib ära öelda, et osa neist sanktsioonidest on kindlasti pigem sümboolse, kui reaalse väärtusega. Näiteks kõlab Putini varade külmutamine küll uhke deklaratsiooninina, aga kuidas sa neid külmutad, kui kullakangid kuskil Gelendžiku lähedal mäe alla on maetud. Viimane kehtib ilmselt laiemalt kogu personaalselt sanktsioneeritud seltskonna kohta, kes on osanud oma varadega õigesti laveerida. Märksa ebamugavam on muidugi lugu jõukate venelastega, kes EL elamisloa puudumisel enam Euroopa pankadesse üle 100 000 euro küündivaid summasid ei tohi panna.

Mis puudutab erinevaid keeldusid ja piiranguid teatud majandustehingute tegemiseks Vene äriühingutega, siis võivalt nad valusalt puudutada konkreetseid ettevõtteid, ent nende negatiivne mõju majandusele on pigem pikaajaline. Ilmselt suudetakse väliskaubandus osaliselt ümber suunata ka Hiina teljele, kelle mõju Vene majandusele ajas aina suureneb. Importkaupade puhul ei pruugi kohalikud või Hiina analoogid muidugi olla parimad, ent hakkama kuidagi saadakse.

Kõige raskem löök Venemaa majandusele on usutavasti erinevad finantssüsteemi puudutavad sanktsioonid. Neist omakorda mõjusaimateks on peetud osade Vene pankade SWIFT maksevahendussüsteemist välja viskamist ja Vene keskpanga varade külmutamist. Alustades SWIFT süsteemist hundipassi saamisest, siis sisuliselt tähendab see seda, et teatud Vene pankades asuvatele kontodele pole võimalik enam raha üle kanda. Aga proovi sa äripartnerile miljoneid sularahas viia. Rõhutada tasub muidugi seda, et sanktsiooni alla ei sattunud kõik pangad ja näiteks Venemaa suurima panga klientidel on endiselt võimalik Eurodes makseid saata ja vastu võtta. Ent näiteks dollarimaksete õiguse see sama suurpank kaotas, mis piirab oluliselt nende klientide võimalusi globaalset äri ajada.

Mis puudutab Vene keskpanga välisreservide külmutamist, siis selle mõtteks on piirata viimase võimekust Vene majandust toetada. Ilmselt seisis suurem osa keskpanga varadest ikkagi Venemaal, kuid omaette küsimuseks on muutunud see, kes paariariigi keskpangaga üldse tegemist tahaks teha. Kui eelmisel nädalal ostis Venemaa keskpank turult dollarite eest veel suures koguses rublasid kokku, et selle kurssi kergitada, siis esmaspäeval seda enam ei tehtud, sest see oli muutunud võimatuks. Oluline osa selles on USA otsusel keelata Vene keskpangaga dollaritehingute tegemise, mida järgivad USA karistuse kartuses kõik globaalse finantsturu osapooled. Nii pidigi Vene keskpank esmaspäeval rubla kurssi turgutama hoopis peamise intressimäära tõstmisega 20%ni, et motiveerida kedagi üldse rublasid kontol hoidma. Elame-näeme, kui edukaks see osutub. Igal juhul teisipäeva lõunase seisuga maksis üks dollar umbes 100 rubla – võrdluseks oli see päev enne sõda veel 80 rubla. Omaette küsimus on veel see, kas seegi kurss püsima jääb, sest paljudel pole hetkel lihtsalt võimalik oma rublasid dollariteks konverteerida.

Kõige olulisem pole vast aga mõni kindel sanktsioon, vaid nende koosmõju – täna ei taha ega julge eriti keegi Venemaa ega tema residentidest ettevõtetega asju ajada. Näpuga järge otsides leiab sanktsioonide rägastikus kindlasti nõelaaukusid, kust kaudu on tehniliselt võimalik piirangutest mööda hiilida, kuid ilmselt on väga vähe neid, kes seda üritavad. Riskid on lihtsalt liialt suured – olgu selleks avalikkuse meelepaha, oht USAs mõnda musta nimekirja sattuda või lihtsalt kulude-tulude nigel suhe. Moodsalt öeldes – Venemaa on tühistatud. Kokkuvõttes tähendab see seda, et kui sa ei müü just naftat või gaasi, mida USA ja Euroopa peavad hambaid kiristades edasi ostma, on sul Venemaa ettevõttena väga raske leida endale äripartnerit, kes sinuga asju ajada julgeks.

Kogu selle kompoti mõju Venemaa majandusele on muidugi karm, ent teisalt elab vene inimene raskused vähemalt lühiajalises plaanis üle. Toasoe, elekter ja bensiin on venelastel omast käest võtta ja kallimaks see ei lähe. Ka põhiliste toidukaupade hinnad suudab valitsus vast kontrolli all hoida. Rubla odavnemine muudab importkaubad muidugi kalliks, aga palju lihtrahvas neid ka muidu tarbiks. Eelkõige võiks löök valus olla kohalikule eliidile. Nende jaoks on importkauba 25% hinnatõus korralik löök, sest Mercedesest Ladasse nad ilmselt ümber ei istu. Kindlasti valmistavad tuska ka lennukeelud, mis sunnivad puhkuse veetma Pariisi asemel Mahatškalas. Kohalikud investorid saavad nüüd küll nädala lõõgastuda, sest kohalik börs on 5. märtsini kinni pandud, kuid välisbörsidel noteeritud Vene ettevõtete väärtuse 50-75% langus annab aimdust sellest, mis on tulemas. Eks me siis näeme, kui suur mõju kohaliku eliidi pisaratel Putinile on.

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik

Vaata ka artiklit: Oluline info SEB kliendile seoses olukorraga Ukrainas

Lisainfo: 

Katre Kärner
kommunikatsioonijuht
turunduse ja kommunikatsiooni divisjon

Telefon +372 5560 9962  
Tornimäe 2, 15010 Tallinn
katre.karner@seb.ee