Kas ettevõtja päästab kliima muutustest?

Intervjuu SEB ärisegmendi jätkusuutlikkuse projektijuhi, Kaie Kriiskaga.

Kumb tuleb ennem, kas ettevõtte poolne suunamine või tarbija poolne ootus? 

Ettevõtte jätkusuutlike tegevuste vajadus tuleb sageli läbi väärtusahela, turumuutuste ja kõrgemate tarbijapoolsete ootuste. Ideaalis aga peaks vajadus ja tahe muutuda tulema ettevõttest seestpoolt, teadliku juhtkonna eestvedamisel. Reaalsus, mida me sageli näeme, on pigem see, et kestlikkuse teemadega tegeletakse eelkõige välise surve tõttu ja pragmaatilistel põhjustel, nt energia kokkuhoiu eesmärgil. 

Senist ärimudelit kohandatakse ka konkurentsis püsimiseks, kui kogu sektor on juba tervikuna "edasi liikunud", nagu nt energiasektor, kus taastuvkütuste ja rohelise energia osakaal jõudsalt kasvab. Samuti küsitakse nii siseriiklikel kui rahvusvahelistel hangetel üha rohkem jätkusuutlikele lahendustele orienteeritud tooteid ja teenuseid.  

Kas saad tuua praktilisi näited ettevõtlusest?
Meil on mitmeid näiteid Eesti ettevõtetest, kes kinnitavad, et kestlikkusega tegelemisel on otsene positiivne äriline mõju. Eriti viimaste aastate energia ja Covid kriisis. Näiteks said päiksepaneelid paigaldanud ettevõtted möödunud ülikõrgete elektrihinnaga perioodidel omatoodetud elektri arvelt kulusid kokku hoida.  Hiljutisel EAS ja KredEx ühendasutuse seminaril tõi protsessiseadmeid tootev ettevõte  näite, et nende portfellis on oluliselt suurenenud jätkusuutlikku majandustegevust väärtustavate klientide osakaal, kes jäid nendega läbi viimaste aastate kriiside, ja annavad alust ka tugevaks kasvuks tulevikus. Eesrindlikumad ettevõtted, näiteks Estiko-Plastar, on jõudnud oma kestlikkuse eesmärkide, süsiniku jalajälje hindamise ja kommunikatsiooniga nii kaugele, et nad suudavad igale kliendile täpselt öelda ostetud toote ja mahu alusel tellimuse summaarse süsiniku heite. See omakorda tõstab nende partnerite ja klientide teadlikkust ning võimaldab hinnata skoop 3 ehk tarneahela üleseid mõjusid. Samas nad märgivad, et kestlikud tegevused, nt uute tootmisliinide ja kestlikumate materjalide kasutuselevõtt või keskkonnasõbralikuma toote arendamine ja sertifitseerimine, toovad esialgu kaasa suuremad kulud.  Kuid samas jätkusuutlikumate toodete nõudlus ja ostukõver näitab kiirenevat kasvutrendi, mis omakorda motiveerib neid investeeringuid edasi tegema. 
 
Kuidas on ettevõtete riskihindamine muutumas? 
Traditsiooniliselt oli ettevõtete riskihindamisel suurim kaal finantsnäitajatel ja ka juhtimisalastel küsimustel. Samuti hinnati ettevõtte tegevuse läbipaistvust ja finantsaruandlust. Viimase trendina on uued regulatiivsed nõuded ja keskkonnamõjud, sh kliima, elurikkuse ja magevee teemad tugevalt päevakorda tulnud ning seda läbi kahepoolse mõjuhindamise ehk nö double materiality printsiibi, mis tähendab, et analüüsida tuleb nii ettevõtte mõjusid väliskeskkonnale kui ka kliimamuutuste, turumuutuste ja uute regulatiivsete nõuete mõju ettevõtte kasumlikkusele, rahavooge ja varade väärtusele tulevikus.  
 
Lisaks on Euroopa Keskpank ja Panganduse järelevalve organisatsioonid pannud pankadele kohustuse, et ettevõttelaenude krediidiriski hindamisel peab hakkama arvestama laenuvõtja ESG näitajatega, mistõttu hakkavad ka krediidiasutused ettevõtetelt nende keskkonna-, sotsiaalsete ning juhtimisalaste riskide kohta infot küsima. 
 
Kuidas ettevõtted nende muutustega kaasa on tulnud? Kuidas on kohanetud? 
Valdav osa ettevõtetest alles kohaneb rohepöörde temaatikaga, turumuutuste ja uute nõuetega. Siinkohal on suurettevõtted kindlasti teadlikumad ja seega kohanevad kiiremini kui väike- ja keskmise suurusega ettevõtted. Suurettevõtetel on sageli juba varasem praktika mittefinantsteabe ja ESG näitajate esitamisel läbi erinevate kohustuslike või vabatahtlike raamistike, nt  Global Reporting Initiative (GRI), Carbon Disclosure Project (CDP), Science-based Targets (SBT), ÜRO säästva arengu eesmärgid jne. Suurematel ettevõtetel on ka rohkem inim- ja finantsressurssi, et süstemaatiliselt ESG teemaga tegeleda.  
Samas on ka suurettevõtete valdav osa roheinvesteeringutest seotud efektiivsuse tõstmisega (nt päikesepaneelid tootmishoone katusele, parima võimaliku tehnoloogia kasutamine tööstusprotsessides jms), millel on otsene kasu. Aga lisaks sellele nähakse ESG taga ka riskide maandamise võimalusi ja konkurentsieelist pikemas perspektiivis. 
 
Mis on erinevat väikeste ja suurettevõtete suhtumises ja ootustes? 
Suurettevõtetel on kahtlemata suurem surve väljastpoolt – nt nende vastu on suurem avalik huvi, eriti börsiettevõtetel on investorite ootused, samuti karmimad regulatiivsed nõuded (nt kestlikkusteabe avalikustamise aruandlus) jne, mistõttu on suurettevõtted teema rohkem omaks võtnud. Aga need küsimused jõuavad ühel hetkel ka VKE-deni (väike ja keskmise suurusega ettevõtted) läbi kogu majanduskeskkonna ja tarneahela - läbi suuräripartnerite, avalike hangete, pankade, töötajate ja tarbijate survel. Ehk ESG (environmental, social and governance) ei ole enam pelgalt pehme teema, millega moepärast tegeleda - jätkusuutlikkuse integreerimine oma äristrateegiasse ja igapäevategevustesse on ettevõtte konkurentsis püsimise aluseks.