Eerika Vaikmäe-Koit: ilukirjandus aitab juhina rahvusvahelisel tasemel edukas olla
Usun, et ilukirjanduse lugemine on kõikidele tippjuhtidele lausa kohustuslik – see lülitab kiiresti töömõtetest välja, paneb mõtlemise ja loovuse hoopis teistpidi liikuma ning aitab mõista inimloomuse salapära ja rikkalikkust. Loomulikult peab end kursis hoidma erialase kirjandusega, ent eri maade ilukirjandust lugemata jääb maailm liialt ahtaks, et rahvusvahelisel tasemel edukas olla. Maailma ja inimeste taust on nii sügav, et ükski juhtimise käsiraamat ei anna seda iial edasi. Kuna töötan Rootsi organisatsioonis, naudin eriti Põhjamaade kirjandust, et paremini mõista oma kolleegide kultuurilisi ja ajaloolisi mõjutusi, väärtushinnanguid ning huumorimeelt.
Kuna hea lugemissuvi on just otsa saanud, otsustasin seekord tutvustamiseks valida ilukirjandusteose. Ja kuna hiljuti on ilmunud Põhjamaade kirjanduse titaani Karl Ove Knausgårdi uus raamat „Igaviku metsa hundid“, ei olnud valikut ka raske teha. Karl Ove Knausgård on Norra kaasaegne kirjanik, kes on suure osa oma elust elanud Rootsis ja sobib seetõttu lugemiseks nii suurepärase kirjanduse austajatele kui ka neile, keda lihtsalt huvitab norrakate ja rootslaste mõtte- ja tundeviis. Kindlasti ei ole ta traditsiooniline keskealine Põhjamaa mees (nagu mina neid arvan olevat) – viisakas, vaikiv ja sobituda sooviv. Ega ole seda ka ta kirjutamislaad.
„Igaviku metsa hundid“ on enam kui 700-leheküljeline mõtteline eel-lugu 2022. aastal eesti keeles ilmunud ligi 700-leheküljelisele „Koidutähele“ ja sellena osa pikemast sarjast. Knausgårdile kohe meeldib suurelt kirjutada – tema eelmine, autobiograafiline sari „Minu võitlus“ oli kuueosaline (eesti keeles on sellest ilmunud neli osa – tugev soovitus!). Ta kirjutab „suurelt“ ja mitte ainult mahu mõttes – maailmad, mida ta väikeste inimeste, väikeste elude ja väikeste juhtumiste sisse loob, on tõeliselt mastaapsed, huvitavad ja erakordsed. Midagi nagu ei juhtu, aga kogu aeg on põnev. Knausgårdi kirjutamisstiil on täis vastuolusid. Taon natuke depressiivne, natuke naljakas, natuke kole ja natuke ilus, samal ajal kerge ja raske. Nõnda nagu elugi.
Raamatu tegevus toimub omavahel seotult 1980-ndate aastate Norra väikelinnas ja tänapäeva Venemaal. Selles põimub väikese inimese ja perekondade igapäevaelu üldfilosoofiliste teemade ja üldistustega. Kindlasti mitte ainult sellepärast, et tegevus toimub osaliselt Venemaal – ka teistes Knausgårdi raamatutes on ajuti tunda tugevat Dostojevski hõngu.
Knausgård on ühteaegu karm ja poeetiline, vaikiv ja paljusõnaline. Ta üllatab lugejat lakkamata ning tema kõnekujundid, valus ausus ja halastamatu läbinägelikkus jäävad pikaks ajaks kummitama. Näiteks lause Norra väikelinna „heasüdamliku bussi otsatu üksilduse ja nukrameelsuse“ kohta keset karmi olustikurealistlikku kirjeldust on miski, mis sunnib samasse kohta veel mitu korda tagasi tulema, et iga kujundit selles lõigus uuesti nautida. Ja nautimisväärseid lõike on palju!
Muidugi ei saa raamatust, selle keelest ja stiilist rääkida, kiitmata Sigrid Toomingat, kes kõik eesti keeles ilmunud Knausgårdi raamatud tõlkinud on. Isegi ei kujuta hästi ette, kui tohutu see väljakutse on olnud,aga tulemus on igatahes äärmiselt nauditav! Meie maailm oleks ilma nende tõlgeteta palju vaesem ja igavam!
Knausgård, kelle teoste üks külalisi on tihtipeale Surm, sobib hästi lugemiseks ka Nordic Noir-i austajatele – tema teostest saab samasuguse vaibi olulisemalt väiksema arvu laipadega. Knausgård aga ei oleks Knausgård, kui ta kõige selle keskel ei oleks samas ka optimistlikult tulevikku vaatav. Seepärast pole ka hullu, et „Koidutähe“ mõistatus ja see, mis meie maailmast edasi saab, selgub alles sarja järgmistes raamatutes.
Erika Vaikmäe-Koit
SEB Baltikumi jaepanganduse juht
