Mihkel Nestor: Majandus vajab rohkem kindlustunnet

Eesti ülimadal tarbijakindlus on kombinatsioon paljudest teguritest, kuid nende esirinnas on suur segadus välis- ja sisepoliitikas ning kõrge inflatsioon. Ebakindluse süvendamise asemel vajab eestlane poliitikakujundajatelt rahulikumat meelt.

Tarbija ei usu Eesti majanduse tulevikku

Juba enam kui kolm aastat on eestlasi painanud suur mure – mure Eesti majanduse pärast. Inimeste usku majandusse mõõtev tarbijakindlustunde indeks on püsinud 2022. aasta suvest saadik tasemel, kus see viimati oli varastel 1990ndatel. Ehk siis, eestlaste hinnangud majandusseisule on hullemad, kui see oli koroonakriisi vältel või aastatel 2009-2010, kui Eesti SKP langus ja töötus küündisid kõrghetkel võrdselt 20% lähedale.

Mis põhjustab madalat tarbijakindlust? Kõigepealt tuleb selgeks teha, kuidas seda näitajat kokku pannakse. Igal kuul vastab 800 inimest hulgale küsimustele, mis puudutavad pere enda rahaasju, hinnangut tööturule ja ostukäitumisele, kuid ka majandusele üldisemalt. Tarbijakindluse arvutamiseks kasutatakse neist nelja: hinnang pere majanduslikule olukorrale viimase 12 kuu ja järgmise 12 kuu vältel, tõenäosus teha järgmise 12 kuu jooksul suuremaid ostusid ja hinnang Eesti majanduse üldisele olukorrale järgmise 12 kuu vältel. Kõrvutades näitajate taset nende ajaloolise keskmisega selgub, et suurim on mahajäävus selles osas, mis puudutab riigi üldist majandusseisu järgmise aasta jooksul.

Miks ollakse tuleviku osas pessimistlikud, seda eriti olukorras, kus eri institutsioonide majandusprognoosid on pigem tõusujoont näitamas? Kõige laiemalt on põhjuseks infoväli, kus me elame. Kuigi põhjalikke uuringuid selle kohta ei leia, siis vast nõustub enamus meist sellega, et viimaste aastate uudisvoog on olnud üsna üheselt negatiivne nii majandust kui ühiskonnaelu puudutavates küsimustes. Sellel on omakorda palju objektiivseid põhjuseid, sest Eesti palju majandusnäitajaid ongi olnud nigelad, samas kui välispoliitikas toimuv tekitab eestlases pehmelt öeldes kõhedust. Teisalt on sel aastal Eesti majandusnäitajad selgelt paranenud. Kuigi eri tempodes, kasvab nii SKP, jaekaubandus, tööstus, eksport kui kinnisvaraturg. Kuidagi ei saa kurta ka olukorra üle tööturul. Tõrvatilgaks meetünnis on mõistagi inflatsioon, mida kõige rohkem afišeeritud, kuid ei saa öelda, et Eesti meedia oleks majandusnäitajate paranemise täiesti tähelepanuta jätnud. Kindlustunne aga aina halveneb.

Poliitika valab õli tulle

Ehkki seda väidet on objektiivsete andmete pinnalt keeruline kinnitada, on üks hüpotees praeguse madalseisu taga poliitikas toimuv. Seda nii rahvusvahelisel areenil kui kodumaal. Suurim kukkumine tarbijakindluses leidis aset vahetult pärast Ukraina sõja puhkemist. Eestlase jaoks ei ole ilmselt suuremat ohumärki kui Venemaa rünnak mõne oma naabri vastu. 2023. aasta alguseks oli indeks küll mõnevõrra taastunud, ent sealt edasi on liikumine toimunud taas põhja poole. Ajaliselt klapib see hästi perioodiga, kui algne optimism sõja peatse lõpu osas, hakkas asenduma külma reaalsusega, et sõda võib kestma jääda veel aastateks.

Kindlasti ei tasu alatähtsustada ka sisepoliitika ja maksutõusude rolli kindlustunde madalseisus. Nimelt on ajalooliselt kukkumised tarbijahinnaindeksis kippunud langema kokku oluliste sündmustega poliitikas. Alati ei pea sündmus isegi üheselt negatiivne olema – piisab parlamendivalimistest, mille tulemusena sündinud koalitsioon pole osale ühiskonnast meeltmööda. Kui võimule saab „vale“ poliitik, siis pole ju majandusel midagi head oodata? Viimastel aastatel on eestlastel olnud põhjust poliitikute peale viha pidada küllaga. Kellele siis meeldiks maksutõusud? Kõige suuremaks poliitiliseks julgustükiks tuleb ilmselt pidada automaksu kehtestamist, sest kuigi omavahelistes aruteludes on selle vajalikkusega nõustutud juba aastaid, siis oli ettearvatav, et eestlase staatusesümbolile maksu peale panemine saab olema poliitiliselt ülimalt ebapopulaarne.

Inflatsioon vajab tähelepanu

Teine väga valus teema on inimeste jaoks hinnatõus, seda ennekõike esmavajalikes kaubagruppides nagu toit ja energia. Augustis olid siinsed tarbijahinnad mullusest keskmiselt 6,1% kallimad. See oli kõrgeim näit kogu Euroopa Liidus! Eriti valusalt lööb tarbijaid toiduainete hinnatõus, mille eest tuleb nüüd välja käia ligi kümnendiku võrra enam kui aasta aega tagasi. Keskmiselt moodustavad kulutused toidule umbes viiendiku eestlaste tarbimiskorvist, vaesematel leibkondadel oluliselt enam. Samuti on toiduainehindade tõus  inimeste jaoks ehk kõige nähtavam, sest toidupoodi satutakse mitu korda nädalas. Nii süvenebki inimestes tunnetus, et kõik läheb aina kallimaks. Ootus hindade kiiremaks kasvuks peegeldub ka tarbijauuringus, halvad ennustused kipuvad aga teatavasti tõeks saama. Kui kõik räägivad aina inflatsioonist, saavad hindasid kergitada ka need, kel selleks ehk isegi otsest põhjust ei ole – sest hinnad ju tõusevad!

Valdavas osas on Eesti viimaste aastate hinnatõusu taga olnud väga selged põhjused. Kui toit ja energia muutub kallimaks maailmaturul, siis on Eestil sellesse protsessi äärmiselt keeruline (ja kulukas!) sekkuda. Kui õues on temperatuur kuum, siis ei päästa ka kõige õhem särk ega päikesevari. Teisalt on viimaste aastate võimuerakonnad ilmselt alahinnanud inflatsiooni mõju inimeste meelsusele. Kui paljudes riikides on poliitikud tõtanud rind ees inimesi inflatsiooni eest „kaitsma“, siis siin pole need lennukad ideed kinnistunud. Vastupidiselt – läbi erinevate maksutõusude on temperatuuri veel ülespoole krutitud. Nii pole imestada, et inflatsioon on Euroopa kõrgeim, meeleolu madalaim ja valitsuse reiting olematu. Eelarvepuudujäägi vähendamine oli vajalik, ent ilmselt on ilmavaade takistanud poliitikutel „ruumi lugemast“.

Kuidas eestlase tuju parandada?

Ent kas ja mida siis tegema peaks? Et eestlaste must meeleolu on juba kliiniliseks depressiooniks kujunemas, siis tundub mõistlik midagi ette võtta. Ukraina sõja lõpetamine pole meie võimuses nagu ka Põhjamaade kinnisvaraturu käivitamine. Viimane saab ehk peagi hoo sisse ka meieta ja koos sellega ka meie eksport. Küll on kasvõi veidi võimalik nihutada seierit kodumaad puudutavates küsimustes. Viimase aja seinast-seina kõikuv diskussioon maksupoliitika üle tuju paranemist ei toeta. Kui raha eelarves tõepoolest üle ääre ajab, siis on ainus mõistlik plaan kaaluda käibemaksu tagasi tõmbamist. Vaadates tarbimismaksude osakaalu suhtena kogu maksutulust, on Eestist saanud ilmselt enim tarbimist maksustav riik kogu Euroopas. Kõhnema rahakotiga eestlast aitaks käibemaksulangetus enam, kui kurikuulsa maksuküüru või automaksu kaotamine.

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik

Lisainfo:

Maarja Lumiste
kommunikatsioonijuht
erakliendi valdkond
SEB Pank
mobiil +372 56631925
aadress Tornimäe 2, 15010 Tallinn
e-meili aadress maarja.lumiste@seb.ee