Isetäituvad ennustused Eesti majanduses

17.09.2025 - 08:30

Kui halvaks peab eestlane majanduse olukorda tegelikult?

Viimastel päevadel on usinamad Eesti majandusanalüütikud lahendanud probleemi, mille üle vähem usinad on pikalt pead murdnud: miks on Eesti tarbijate kindlustunne nii madal? Seda siis olukorras, kus Eesti tegelik majandusolukord on noh.. vähemalt rahuldav. Nagu viimasel ajal kipub kombeks olema, siis selgus, et põhjuseks on vildakas statistika. Nimelt oli Konjunktuuriinstituut jätnud avalikult kõva häälega välja ütlemata, et tarbijakindlust mõõdetakse nüüd telefoniintervjuude asemel veebiküsitluse abil. Oluline teave, sest mujal maailmas on sarnane metoodikamuutus toonud kaasa sarnase kukkumise kindlustundes.

Kas majandust kirjeldab paremini mudel või lugu?

Aga hea küll, statistikaga midagi jälle soperdati, ent tarbijakindluse alahindamine pole ju niivõrd tõsine lugu nagu inflatsiooni valesti mõõtmine, mis endaga kõiksugu rahalised lepingud kaasa kiskus? Otseselt justkui mitte, ent kaudselt võib selle mõju olla vähemalt sama suur. Nimelt on majandusteadlased viimase 50 aasta jooksul muutunud üha skeptilisemaks, kui edukalt me suudame ühiskonnas toimuvaid protsesse klassikalistesse majandusmudelitesse mahutada. Ja kui ratsionaalselt homo oeconomicus tegelikult käitub. Viimase paari aastakümne tõusud ja mõõnad on käitumusliku majandusteaduse eriti populaarseks muutnud, sest näib, et lood, mida majandusest räägime omavad majanduse käekäigule palju suuremat rolli, kui selle faktilised ja mudeldatavad alusnäitajad. Ja toonud reale majandusteadlastele koguni Nobeli auhinna! Maailmas on selle abil proovitud selgitada nii 2007. – 2008. aasta suurt finantskriisi, kui keskpankade jaoks üllatusena saabunud hiljutist inflatsioonilainet.

Ära kutsu kurja välja

Aga tuleme nüüd tagasi Eesti tarbijate kindlustunde juurde. Konjunktuuriinstituudi direktor on viimastel kuudel tarbijauuringu tulemustele toetudes korduvalt sõna võtnud, tõdedes muuhulgas, et majanduse seis on halb ja kardetavasti paremaks ei muutu ja nimetanud arvamusi majanduse tõusule pöördumisest poliitpropagandistlikeks loosungiteks. Oma vindi on loole peale keeranud lähenevad valimised, kus poliitikud ei jäta kasutamata ühtegi juhust, et meelde tuletada, kuidas konkurendi otsused on Eesti majanduse kuristikku veeretanud. Omamoodi narratiiv on ka toiduainehindade üle puhkenud poleemika. Kui toiduainehindade tõusus pole kahtlust, siis kui palju on Eestis päriselt inimesi, kellel napib raha söögi ostmiseks? Statistikaameti andmetel mõnikümmend tuhat. Kui palju on aga täna inimesi, kes vaatamata oma rahakoti paksusele poest kollase lipikuga soodustooteid otsivad – tundub, et oluliselt rohkem.

Optimistlikum meel toob kõrgema majanduskasvu

Kokkuvõtvalt on tänased majanduse kohta levivad lood pehmelt öeldes pessimistlikud: inflatsioon on kõrge, palk madal, töökohad ohus, majandus ei kasva, ettevõtetel ei lähe hästi – ja seda nimekirja saab jätkata pikalt. Kui vaadata statistilisi näitajaid, mis neid tendentse päriselt kirjeldavad, on pilt väga teistsugune. Mida mõtleb aga ettevõtja või tarbija, kui ta avalikkuses vaid selliseid lugusid loeb? „Ehk ei ole ikka parim aeg seda investeeringute teha..“, „Mulle tundub, et praeguses olukorras ei tasu seda uut kodu ostma tormata“. Kui aga oma individuaalse käitumise kollektiivselt kokku liidame, siis saame majanduse, mis justkui piisavas tempos kasvada ei taha.

Meist mõnisada kilomeetrit lõunas elavad leedulased, kes toimetavad suhteliselt sarnases majandusruumis, ent tarbijauuringutes räägivad sellest, kuidas neil läheb hästi ja hakkab veel paremini minema. Imeväel on tulemuseks kolmeprotsendine majanduskasv.

Lõpetuseks – eeltoodu ei tähenda, et peaksime nüüd tõepoolest hakkama levitama poliitpropagandistlikke loosungeid õitsvast Eesti majandusest. Ent kui vaikiv enamus annaks häälekamalt teada, et nende elul pole häda midagi, siis võiks tulemuseks olla ka mõne komakoha võrra kõrgem majanduskasv.