Eestlaste vähene tarbimine pole seotud vaesusega

Kas oleme päriselt euroliidu vaesed? 

Juunikuistest Eurostati andmetest avaldub, et eestlaste individuaalne tarbimine on 74 protsendipunkti sajast – teisisõnu Euroopa Liidu üks madalamaid. Edestades napilt Ungarit (72) ja jagades tulemust Bulgaariaga, tekib päevakorda küsimus, et mida see näitaja tegelikkuses kajastab? Kas meie inimestel napibki päriselt ostujõudu või on vähene tarbimine tingitud hoopis millestki muust? 

Naabritest kehvem toimetulek? 

Tegelik individuaalne tarbimine (AIC) on leibkonna kõikide tarbitud kaupade ja teenuste koguväärtus. Lisaks leibkonna sissetuleku eest ostetud kaupadele ja teenustele arvestab AIC aga sisse ka need hüved, mida pakuvad riik või mittetulundusühingud. Niisiis mõõdab AIC sisuliselt majapidamiste finantsilist heaolu ning annab sellest võrdlemisi parema ülevaate, kui teeb seda näiteks SKT elaniku kohta. Eestlaste tarbimine on viimase 15 aastaga 16 protsendipunkti võrra kasvanud, kuid pandeemia algusest saati on see näitaja 5 protsenti kahanenud. Oleme jõudnud punkti, kus meie leibkondade majanduslik heaolu oleks justkui kehvem kui meie kõikidel naabritel, euroliidu keskmisest rääkimata. Kuid paberil esinev ei pruugi siiski peegeldada reaalsust, sest tegelikkuses on Eesti raske materiaalse ja sotsiaalse puuduse määr on oma 3,1%-ga Euroopa üks madalamaid. Võrdlusmomendina on euroliidu keskmine 6,4% ja meie statistilise konkurendi, Bulgaaria, näitaja lausa 16,6%. 

Eestlaste tarbimisrõõm on püha 

Üks aspektidest, mis seletab vähest tarbimist, on elukallidus. Harmoneeritud tarbijahinnaindeksi (HICP) kohaselt, mida kasutatakse Euroopa Liidu liikmesriikide inflatsioonimäärade võrdluseks, asetseb Eesti (155,1) ainult Ungarist (166,6) allpool. Seejuures on ka toiduainete üldine hinnatase üle euroliidu keskmise. Need faktorid mõjutavad üldist tarbimist negatiivselt. Kui aga vaadata tarbimist detailsemalt, muutub pilt morbiidsest must-valgest tunduvalt värvilisemaks. Kallitest toiduhindadest hoolimata on Eesti Euroopa Liidu üks enim toitu tarbivatest riikidest: elaniku kohta tarbib eestlane (103) rohkem toitu kui keskmine eurooplane, lätlane (93) ja isegi soomlane (102). Kui mitte-kestvate tarbekaupade tarbimises asetseb Eesti täpselt euroliidu keskmisel tasemel, edestades Lätit ja isegi mitmeid Lääne-Euroopa riike, k.a Prantsusmaad, siis kestvuskaupu tarbime rohkem kui Läti ja mitmed Kesk-Euroopa riigid, Bulgaariast ja Ungarist rääkimata. Lisaks on viimase 15 aasta lõikes kasvanud ka mitmete luksuskaupade (nagu lõhe, juveelid, mööbel jne) import, mis viitab eestlaste suurele tarbimisjulgusele. Niisiis võib elu olla kallis, aga osturõõmu eestlane endale keelata ei lase ning poekott on endiselt raske! 

Raha suunatakse pigem tulevikku kui olevikku 

Ostukotid on küll täis, aga individuaalsete tarbimisnäitajate järgi oleme Euroopa mudaliigas. Miks siis hindab Eurostat meile tarbimises niivõrd sünge pildi? Lisaks elukallidusele peitub põhjus selles, et eestlased kalduvad raha kulutamise asemel pigem investeerima. Me ei raiska vaid uute asjade peale, kui sama raha eest saab osta ka positsiooni Teslasse. Kapitali kogumahutus põhivarasse (GFCF), mis näitab, kui palju suunatakse loodud lisandväärtust tarbimise asemel investeeringutesse, on Eesti leibkondadel 11.2, millega edestame pika puuga kõiki oma naabreid, ja mis on ühtlasi Euroopa üks kõrgemaid näitajaid. Eesti leibkondade investeeringute suhe SKT-ga (6.00) on samuti liidu esirinnas – Lätil on see näitaja 3.99 ja Leedul 4.72. Kogumisega me veel Euroopa tasemel ei ole, kuid saame ka selles üha paremaks – aastaga on Eesti leibkondade hoiuste maht 1,2 miljardi euroga kasvutrendis.  

Mitte vaesed, vaid rahateadlikud 

Eurostati avaldatud andmete põhjal võib jääda mulje, et eestlaste vähene tarbimine on tingitud vaesusest. See ei vasta tõele. Lihtsalt, kui valida on uue telefoni ja fondiosaku vahel, siis kipub eestlane sageli valima viimase. 

Marcos Mõrd 
SEB majandusanalüütik Mihkel Nestori praktikant