Töötajate tervisekontrollis pannakse ligi 20 protsenti esmadiagnoosidest

Tööandja peab korraldama oma töötajatele tervisekontrolle ning töötajal on seadusejärgne kohustus seal käia. SEB personali ja koolituse divisjoni direktor Margit Pugal ja tervishoiuettevõtte Meliva ärikliendi valdkonnajuht Ulla Ilisson arutlevad, kas tervisekontrolli nähakse tüütu kohustusena ning selgitavad, kuidas toob tervisekontroll kasu nii ettevõttele, töötajale kui ka ühiskonnale laiemalt. 

Tihtipeale seostatakse tervisekontrolli peamiselt mõõtmise, kaalumise ja silmanägemise kontrolliga. Selle tegelik eesmärk on hinnata töötajate terviseseisundit, sh vaimset tervist ja töötingimuste sobivust ning selgitada välja tööst tingitud haigestumise risk. „Tervisekontrollis käimine aitab nii ennetada kui ka avastada võimalikke (kutse)haigusi. Kui töötaja ei külasta töötervishoiuarsti, siis ei saa tööandja ennetada tööst tingitud tervisehädasid. Seega on töötervishoiuarsti soovitusest lähtuv regulaarne tervisekontrollis käimine ka töötaja enda tervise huvides,“ selgitab Pugal.

Ilisson toob esile, et ligi 20% haiguste esmadiagnoosidest paneb just töötervishoiuarst. „Viiendikul inimestest avastatakse normist kõrvalekalle, mis võib viidata tõsisemale tervisehäirele. See on väga suur number. Need on esmaleiud ehk eeldavad täiendavat uurimist. Nendest omakorda pooled leiavadki kahjuks kinnitust ning täiendava uurimise tulemusel võib umbes iga kümnes saada mingi diagnoosi,“ nendib Ilisson.

Seega võib tervisekontrolli käigus avastada ka selliseid haigusi, mis ei ole otseselt töökeskkonnaga seotud. „Kui töötaja töötervishoiuarsti juurde ei läheks ja seda nõuet poleks, siis võib-olla avastataks need tervisemured alles aastaid hiljem. Samas kui probleem vara avastada, aitab see vältida töötaja tervise edasist halvenemist. Sellest võidab nii töötaja, tööandja kui ka riik. Ettevõtte jaoks tähendab see vähem haiguslehti ja töölt (pikalt) eemal olemist – näiteks läbipõlemise tagajärjel. Töötajal on võimalus hoida oma tervis korras ning riik säästab Tervisekassa kuludelt,“ toob Pugal sisse laiema pildi.

Ilisson lisab, et töötervishoiuteenus ongi ennetava iseloomuga, kuid samas on see hea instrument terviseteadlikkuse kasvatamiseks. Inimesed ei lähe sageli perearsti juurde, kuna ei ole lihtne kergelt löögile saada. Seega pöördutakse perearsti poole alles viimases hädas, suure vaevuse korral. Kurvastavalt palju on inimesi, kelle jaoks on töötervishoiuarst ainus doktor, keda nad näevad regulaarselt oma tööelu jooksul,“ tõdeb Ilisson.

Tööandjad tunnevad personali vaimse tervise pärast muret

Pugal ja Ilisson leiavad, et kuigi endiselt on organisatsioone ja töötajaid, kes peavad tervisekontrolli ajaraiskamiseks, millel puudub kasu, on suhtumine töötervishoidu muutumas. „Töötajad on töötervishoiu vallas aina teadlikumad. Samas sõltub nende suhtumine hästi palju sellest, mida tööandja ise arvab töötervishoiust: kas ettevõte näeb seda kulu või investeeringuna, tänu millele võib väheneda näiteks pikaajaliste haiguslehtede arv. SEB-s räägime avatult, miks see on hea ja integreerime selle muudesse tervisega seotud teemadesse. Lisaks selgitame juhtidele töötervishoiuga seotud kasutegureid ja riske,“ toob Pugal esile.

Ilissoni hinnangul näevad siiski paljud ettevõtted seda kuluna. „Kui SEB on hea näide ettevõttest, kes näeb töötervishoiuteenust investeeringuna töötajatesse, siis paraku on hulk organisatsioone, kes ei oska seda veel väärtustada. Olen üsna sama meelt, et suur roll on tööandjate teadlikkusel ja kuidas nad oma töötajaid näevad. Näiteks tootmisettevõtetes on teadlikkus töötervishoiust veel kõrgem, kuna riskid on kõrgemad. IT-sektoris on aga vaimse tervise küsimus olulisem, sest läbipõlemise osakaal on suurem, samas kui kõik tööandjad soovivad tippspetsialiste hoida,“ kirjeldab Ilisson. 

Vaimse tervisega seotud küsimusi puudutatakse ka töötervishoiuvisiidil. „On kohustuslik hinnata töötaja emotsionaalset seisundit. Töötaja täidab enne tervisekontrolli tulekut kaks küsimustikku: üldise tervisedeklaratsiooni ja küsimustiku, mis keskendub emotsionaalsele enesetundele ja võimaldab hinnata töötaja meeleseisundit. See teema on aina kasvav, väga paljud tööandjad tunnevad töötajate vaimse tervise pärast muret,“ nendib Ilisson.

Istuv tööstiil nõuab füsioterapeudi konsultatsiooni

Melivast käib kontrollis ligikaudu kolmandik Eesti töötavast elanikkonnast ning Ilissoni sõnul võetakse tervisekontrolli paketti aina rohkem lisateenuseid, mis kataksid konkreetse ettevõtte eripäradest sõltuvad vajadused. „Tervisekontroll on kui kiire tervisemonitooring. Enne seda annab tööandja kirjelduse võimalikest riskidest ja ohuteguritest. Need võivad olla väga erinevad, sõltuvalt kas töötatakse näiteks kontoris või kõrgustes kraanajuhina. Tööandja peab oma töökeskkonda tundma ja kirjeldama. Alati saab juurde kutsuda spetsialistid, kes aitavad töökeskkonda kaardistada. Alles sellest lähtuvalt saab tööandja ennetada kutsehaigusi. On tööandja otsene huvi, et neid kutsehaigusi ei tuleks,“ rõhutab Ilisson.

Pugal nõustub, et tervisekontrolli paketi sisu on tugevalt seotud ametikoha ja töökorraldusega. „Me küll oleme kehtestanud ühe baaspaketi, kuid vaatame seda periooditi üle. Näiteks koroonapandeemia ajal töötati rohkem kodukontoris ja kõrvaklappide kasutamine kasvas hüppeliselt, mistõttu lisasime tervisekontrolli ka audiomeetria ehk kuulmisteravuse mõõtmise. Praegu aga oleme selle asendanud füsioterapeudi vastuvõtuga, et vaadata üle töötajate tööasendid ja vajadusel neid korrigeerida. Ühtlasi oleme lisanud paketile D-vitamiini analüüsi, kuna D-vitamiin mõjutab väga selgelt inimese enesetunnet. Mitmed töötajad on meid tänanud, kuna seeläbi on avastatud D-vitamiini puudulikkus,“ toob Pugal esile mõned lisateenused, mida on vastavalt vajadusele tervisekontrolli paketile lisatud.

Töötervishoiuarst kui perearsti teenuse täiendus?

Nii Ilisson kui ka Pugal leiavad, et mõnes mõttes täiendab töötervishoiuteenus perearstisüsteemi. „Paljud töötajad lähevad töötervishoiuvisiidile ning neil tekib tunne, et tahavad sinna uuesti minna. Paraku võib see kogemus, elamus ja kasutegur olla suurem kui perearsti juures – eriti kui kogu tervisekontroll või -audit toimib kui kellavärk. Minu hinnangul on Melivas täna tervisekontroll ja -audit kõige paremini korraldatud: ka siis, kui on vaja läbi käia mitmeid arste, tehakse kontrollid ära professionaalselt ning ajaliselt efektiivselt,“ toob Pugal esile.

Kokkuvõttes leiavad mõlemad, et töötervishoiuteenusest ja tervisekontrollist ollakse küll üha rohkem teadlikud, kuid samas on ka arenguruumi. Melivas on aina enam tavaks, et töötervishoiuvisiitide läbiviimisel osaleb üha rohkem õdede tiim, kes konsulteerib paralleelselt arstiga, kes leidusid samal ajal üle vaatab. „Miks mitte ei võiks olla tulevikus igal suurettevõttel oma ihuarst, kes teab ettevõtte dünaamikat,“ viskab Ilisson mõtte õhku, kuhu suunas võiks töötervishoid tulevikus liikuda.

Tervisekontrolli organiseerib küll tööandja, kuid töötajate detailseid terviseandmeid neile ei edastata. „Töötervishoiuarst ei saada tööandjale töötaja detailset infot, küll aga edastatakse soovitused ja otsus. Näiteks kas on vaja massaaži, reguleeritavat lauda, jalatuge või ergonoomilist hiirt,“ selgitab Pugal ja lisab, et soovituste järgimine on juba töötaja enda kohustus – ta peab endale ise massaaži aja panema või teada andma muudest vajadustest.

Ka Ilisson rõhutab, et töötervishoiu teenusepakkuja ei saa ega tohi anda tööandjale individuaalset infot töötajate terviseandmete kohta. „Küll aga saame anda üldistatud tagasisidet,“ ütleb Ilisson.

Lisainfo: 

Kristi Jänes
kommunikatsioonijuht
turunduse ja kommunikatsiooni divisjon
SEB

Tornimäe 2, 15010 Tallinn
telefon +372 665 5399
mobiil +372 5569 0616
e-post kristi.janes@seb.ee