Sille Hallang: Miks me kardame ebaõnnestumist?

Miks on ebaõnnestumised midagi, mida me iga hinna eest väldime ja varjata püüame? Miks tekib eksimisega kaasa piinlikkus, hirm või isegi häbitunne? Amy Edmondsoni raamat „Õiget sorti viga. Eduka põrumise kunst“ heidab sellele küsimusele värske pilgu ja pakub teistsugust vaatenurka. Ta kutsub meid üles muutma oma mõtteviisi: ebaõnnestumine ei ole midagi, mida vältida – see on hoopis võimalus õppimiseks ja kasvuks.

Kuidas vead viivad läbimurdeni

Vead võivad olla katalüsaatoriks tõelisele innovatsioonile, kui neid mõista ja käsitleda õigel viisil. Edmondson toob välja rea näiteid meditsiinist, lennundusest, autotööstusest ja teadusest, kus vead ei olnud mitte lõpp, vaid uute läbimurrete algus. Just nimelt tänu eksimustele on sündinud paremad töövõtted südameoperatsioonidel, täiustatud lennujuhtimist ja arendatud turvalisemaid autosid. Need on valdkonnad, kus riskid on suured ja vead võivad olla fataalsed – ning ometi, just seal on teadlik ja aus eksimine viinud uue kvaliteedini.

Psühholoogiline turvatunne – ebaõnnestumise eelduseks

Raamatu keskne sõnum on ka psühholoogilise turvatunde olulisus – see, kuidas juhid ja meeskonnad loovad keskkonda, kus eksimine on lubatud, isegi oodatud. Seal, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, julgetakse ka rohkem katsetada. On ettevõtteid, kus premeeritakse neid, kes tunnistavad, et mõni projekt ei tööta. See ei ole läbikukkumine – see on oskus õigel ajal õppida ja edasi liikuda.

Vastupidiselt aga keskkondades, kus ebaõnnestumine toob kaasa süüdistused ja hukkamõistu, varjatakse vigu. Selline kultuur takistab arengut ja võib kaasa tuua palju suuremaid riske.

„Õige“ viga ja „vale“ viga – kas teed vahet?

Edmondson eristab kahte tüüpi ebaõnnestumisi. Ühed on süütud, nn „innocent failures“, mis tekivad uute ideede katsetamisel või ootamatutes olukordades. Teised on hooletusest ja lohakusest tulenevad „negligent failures“, mida saab – ja tuleks – vältida.

Hästi ebaõnnestumine tähendab, et sa oled olnud tähelepanelik, mõtestanud juhtunu lahti ja oskad saadud kogemust tulevikus targemini kasutada. See on oskus, mida saab õppida – ja mida on mõistlik õpetada ka oma lastele või meeskonnale.

Isiklik äratundmine

Kui ma raamatu läbi lugesin, sain aru, et hakkasin ka oma elu väikestele eksimustele teise pilguga vaatama. Küsima endalt: kas see oli läbimõeldud eksitus, millest ma midagi õppisin? Või oli see lihtsalt midagi, mida oleksin saanud paremini teha?

See vaatenurga muutus andis mulle julguse analüüsida, katsetada, otsida uusi lahendusi ja mitte jääda kinni perfektsuse lõksu. Sest ainult siis, kui me lubame endal eksida, saame me ka areneda.

Julgus katsetada on kasvu alus

Raamatu tuum on kutse luua ebaõnnestumisi aktsepteeriv keskkond – olgu see töö juures, kodus või mistahes suhtes. Julgustav ja toetav õhkkond aitab inimestel proovida, eksida ja õppida. See on ainus tee edasi.

Ja lõpetuseks mõte, mis minu meelest raamatu olemuse kenasti kokku võtab: „Ainsad inimesed, kes kunagi ei eksi, on need, kes ei tee midagi.“

Sille Hallang on pikaajalise panganduse kogemusega juht ja SEB kodulaenu võlur. Ta tunneb hästi laenuturgu ja on kodulaenu kliendi ekspert, kes mõistab eestlaste vajadusi ja leiab neile parimad tingimused. Sillele meeldib sisekujundus ja vabal ajal näeb teda ka reisimas.