Ringa Maripuu: iga juht jätab endast jalajälje
Just sellise küsimuse küsib oma raamatus „Juhtimise jalajälg“ Ivar Raav ja olgem ausad, veel teisigi olulisi küsimusi. Ma olen juhina töötanud juba üle 20 aasta ja selle ajaga on arusaam, milline üks juht olema peab, totaalselt muutunud. Aga see muutus ei ole olnud ühest teiseks, vaid pigem selline otsimine, et mida just sel ajaperioodil rohkem vaja on.
Ma mäletan, et juba gümnaasiumis olin ma üsna seda tegu õpilane, et mõtlesin välja, organiseerisin, esindasin, majandasin ja juhtisin erinevaid tegevusi ja üritusi. Mulle meeldis oma ideid teistega jagada ja neid siis ka ellu viia. Üsna loogiliselt jätkus see ka ülikoolis ja siis juba tööelus.
Autoritaarne juht
Kui ma tööellu sukeldusin, olid tormilised 90ndad ja arusaam sellest, kes on juht ja mille eest ta vastutab, väga selge – juht (tavaliselt mees) oli teistest targem, sõnakam ja vastuvaidlemist mitte aktsepteeriv. Tema ütles, mida ja kuidas peab tegema ja seda tehti – vastu vaidlemata, sest oi kui hea tunne on, kui keegi teab, mida peab tegema ja kuidas. Ja kuna juht oli autoriteet, siis tema juurde ei joostud iga pisiasjaga, sest kes see ikka tahab ennast rumalana näidata, vaid pusin seni kuni saan hakkama.
Tol ajal oli ka arusaam, et kõigest tuleb kinni haarata ja kohe – seega alati tuleb öelda JAH, kui keegi seda ootab. Ei ütlemine näitas nõrkust või oskamatust oma aega planeerida. Hea toon oli seegi, et tööle tuldi juhist varem ja ära mindi hiljem, no ikka et näidata kui töökas ma olen. Mäletan, et neljandal kursusel ülikoolis, käisin seal täistöökoha kõrvalt, hiilisin salaja – nii, et juht ei näeks. Oma toakaaslasega katsime teineteist ja proovisime vähemalt kontrolltöödeks kohale jõuda. Praegu sellele mõeldes, läheb nägu naerule aga silmad on märjad – no olid ikka totakad ajad.
Ja mis on tänaseks muutunud? Kõik! Absoluutselt kõik! Ja hea on tõdeda, et mul on selles oma osa – et „Hea juht“ oleks iga töötaja põhiõigus.
Juhtimise jalajälg
Lugedes Ivari raamatut kõnetas mind see koheselt. Ma nimetaksin seda raamatut juhtimisfilosoofiaks – sest kogu idee seisneb selles, et kui sa ei tea, kes oled sa ise ja mis asja sa juhina ajad, siis mis õigus on sul üldse juht olla.
See, et juht ja juhtimine organisatsioonis peaksid olema ajutised, tekitab kindlasti erinvate juhtide seas emotsioone, sest kes ütleb kui pikk periood see ajutine täpselt on? Või kas juhi leping peaks olema tähtajaline või tähtajatu – kummal juhul on pühendumus ja teotahe on suurem? Kuidas ja kui palju saab juht mõjutada töötaja tulemust? Või saab ta mõjutada vaid töötaja soovi tulemust tuua?
Kõik need küsimused on tänases juhtimises väga adekvaatsed – coachiv, demokraatlik ja inspireeriv juhtimine on tänapäeval need, mida organisatsioonid soovivad. Kaalukauss on muutunud. Kui 90ndatel olid tugevamal positsioonil tööandjad ja ettevõtted – nemad ütlesid, keda võtame ja keda mitte, siis tänapäeval on aina rohkem ja rohkem just ettevõtted need, kes peavad tõestama, et nende juures on hea töötada. Kogu tööandja brändingu teema, töökeskkonna ja soodustuste pakett on ülioluline töötajate leidmisel. Ja juhtimiskultuur on veel kõige tähtsam – toksilises juhtimiskultuuris ei ole tänapäeval nõus töötama mitte keegi.
Seega, lugege Ivari raamatut ja mõtisklege – millist juhti sa endale sooviksid, miks sa oled ise juht ning mida sa tahad endast organisatsioonile ja oma töötajatele anda. Mis on sinu jalajälg?
Ringa Maripuu
SEB klienditeeninduse divisjoni juht
Ringa Maripuu on SEB klienditeeninduse divisjoni juht. Ringa on koolitaja, mentor ja ICF akrediteeringuga juhtimiscoach. Lisaks on ta õpetanud gümnaasiumis noortele ettevõtlust ja majandust ning naudib olemist aktiivne raamatuklubi liige.
