Mihkel Nestor: Jõukas riik on ühine projekt

Seekordsed Nobeli majandusauhinna laureaadid rõhutavad oma uurimistöös kaasava riigivalitsemise tähtsust riigi majandusarengus. Need tähelepanekud on olulised ka Eesti jaoks, et suudaksime oma senist majandusarengu tempot hoida.

Majandusteadlaste iga-aastane tähetund

Kuigi majandusteaduses kipub au ja glamuuri väheks jääma, siis vähemalt kord aastas on ka majandusteadlastel võimalik uudisportaalides püünele tõusta – siis kui jagatakse Nobeli auhinda majandusteaduse alal. Samas ei saa öelda, et auhinna seekordsed laureaadid oleksid kabinetivaikuses varjus püsinud tegelased. Vastupidi, kõik kolm professorit – Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James Robinson – on viimastel kümnenditel tuntust kogunud mitte ainult erialases ringis, vaid jõudnud oma raamatute ja teiste kirjutistega laia ringi ärist ja majandusest huvitatud inimeste vaateväljale. Nende kuulsaimaks „hitiks“ võib pidada 2012. aastal ilmunud Acemoglu ja Robinsoni sulest ilmunud raamatut „Why Nations Fail“, mis räägib põhjustest, miks mõned riigid on saavutanud väga kõrge elatustaseme ja teised äärmises vaesuses virelevad. Ehk ainsana võib mõningaseks üllatuseks pidada seda, et nimetatud kolmik pälvis auhinna alles nüüd.

Kaasav valitsemine teeb riigi rikkamaks

Kuid mille eest täpsemalt kolme meest siis auhinna vääriliseks peeti? Kõige lihtsamalt öeldes proovisid auhinna seekordsed võitjad välja selgitada, miks on mõned riigid rikkad ja teised vaesed? Teemad nagu vaesus, varanduslik ebavõrdsus ja majandusareng on viimase kümnendi vältel olnud ilmselt kõige populaarsemad teemad, mida Nobeli komitee on pidanud vääriliseks hinnata. Nii pälvis arengumaade majandusarengu uurimise eest 2015. aastal auhinna Angus Deaton ja 2019. aastal Abhijit Banerjee, Esther Duflo and Michael Kremer. Osaliselt võib sama teemavaldkonna alla liigitada ka auhinna mulluse laureaadi Claudia Goldini, kes tegeleb soolise ebavõrdsuse küsimusega tööturul. Selleaastaste laureaatide töö riikidevahelise majandusliku ebavõrdsuse selgitamisel langeb samasse žanri. Kuigi edukatele inimestele meeldib sageli mõelda, et nende edu taga on nende enda töö ja vaev, siis tegelikult loob meie heaolule aluse ennekõike koht, kus me sünnime ja elame. Mis siis, kui me oleksime sündinud näiteks Somaalias, Sierra Leones või Põhja-Koreas, milline oleks meie elu siis? Kas suudaksime teenida sellist palka, kas elaksime samas ilusas kodus, käiksime puhkusereisidel, sööksime sama head toitu? 99,9% juhtudest oleks vastus ilmselt ei.

Kui klassikaline majandusteadus kipub majandusarengu selgitamisel keskenduma tööjõule, kapitalile ja tehnoloogiale, siis ei aita see piisavalt selgitada riikide vahel valitsevat majanduslikku ebavõrdsust. Miks on mõned riigid alustades võrdselt stardipositsioonilt jõudnud niivõrd erineva jõukuse tasemeni? Majanduspreemia laureaadid väidavad, et see sõltub institutsioonidest ehk valitsemise kvaliteedist. Seejuures on nende uurimistöö ka nii-öelda „poliitiliselt laetud“, kuna peab üheks olulisemaks teguriks seda, kas riigis toimub kaasav valitsemine või valitseb rahvast eliit, kes neid kurnab. Oma uurimistöös on nad põhjalikku tähelepanu pööranud kolonisatsiooniajastule ja jõudnud järeldusele, et mida enam kolonisaatorid maad kurnasid, seda halvemal järjel vastav riik täna on.

Kuigi tänapäevaste poliitiliste süsteemide hindamisel on autorid jäänud ettevaatlikuks, siis toob nende töö meid paratamatult ka praegu ühiskondades toimuvani. Kui riigi elanikud tunnetavad end ühtsena ja et valitsemine on nende kätes, siis on jõukam ka riik. Kui valitsejaid tunnetatakse kõrgema klassina, kes oma ülemvõimu teostab, siis kängub ka majandusareng.

Eesti majandusarengu alus on tugevad institutsioonid

Mida selle taustal arvata Eesti olukorrast? Kuigi meie jõukuse tase ei küündi veel Põhjamaade tasemele, siis on siinne majandusareng olnud vähemalt Euroopa riikide seas üks kõige jõulisematest. Võrreldes 1995. aastaga, alates millest on kättesaadav võrreldav statistika, on siinne SKP elaniku korda kasvanud pea 13 korda. Võttes arvesse inimeste ostujõudu, jäi 1995. aastal siinne elatustase umbes kolmandikuni täna Euroopa Liitu kuuluvatest riikidest. Nüüdseks on see tõusnud umbes 80% juurde sellest. Taoliseid edulugusid ei esine maailmas ülearu palju ja kindlasti on selle taustaks olnud hea valitsemine – arvaku me oma eelnevatest ja praegustes riigivalitsejatest mis tahes. Oluline on siin olnud ka ühiskondlik meelsus. Kuigi vahel tundub, et jageleme inimestena ühiskondlike teemade üle ülearu palju, valitseb Eestis siiski suhteline konsensus, et soovime olla liberaalne demokaraatlik kapitalistlik riik. Tänu riigi väiksusele ja noorusele on siin oma isiklike ambitsioonide teostamine kindlasti lihtsam, kui mõnes „vanas“ demokraatias, kus sotsiaalsed lõhed on saanud välja kujuneda aastasadade jooksul.

Kuigi institutsioonide tugevuse hindamiseks ei ole üheselt arusaadavata mõõdulatti võimalik leida, siis on lihtsat ja läbipaistvat valitsemist ning bürokraatlikku masinavärki Eestit puudutavates analüüsides tugevusena korduvalt ära märgitud. Näiteks riikide rahvusvahelise konkurentsi edetabelis pälvib Eesti pidevalt just valitsussektori tõhususe eest kõige kõrgeimad punkte. Liigne bürokraatia ja kõrged maksud ärritavad inimesi kõigis riikides, ent kes on vahepeal proovinud elada ja äri ajada Eestist kaugemal on omal nahal kogenud, kui lihtne asjaajamine siin tegelikult on.

Loeb ka tunne

Nagu järeldub seekordsete nobelistide tööst, ei ole kahjuks oluline vaid institutsioonide objektiivne tugevus, vaid ka viis, kuidas inimesed seda tajuvad. Eestil on seni õnne olnud, et ühiskond on püsinud suhteliselt ühtsena ja vastandumine „eliit vs lihtrahvas“ pole juurdunud sügavalt. Samas kipub liberaalne kapitalism paratamatult soosima edukamaid ja aastakümnete jooksul lõhed ühiskonna eri kihtide vahel süvenevad. Mõneti kaitseb meid selle eest väike rahvaarv, kuid vaid sellest ilmselt ei piisa. Seetõttu tuleb riigivalitsemisel silmas pidada ka seda, et Eestit tajutakse endiselt erinevate inimeste poolt ühise projektina, millest kõik võidavad. Vaid nii saame tagada, et meie kollektiivne jõukus kasvab sarnaselt ka järgmiste kümnendite jooksul.

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik