EMIR (European Market Infrastructure Regulation ehk Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määrus (EL) nr 648/2012 börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta) on Euroopa Liidu otsekohalduv määrus, millega kehtestatakse ühtsed reeglid turuväliste tuletistehingute tegemiseks, tuletistehingutega seotud riskide maandamiseks ning tehingute raporteerimiseks. EMIR jõustus 16. augustil 2012 ning järk-järgult on vastu võetud erinevad EMIR-iga seotud muudatused, rakendusaktid ja juhendid.
20. mail 2019 võeti vastu EMIR-i muudatused ehk nn EMIR Refit (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2019/834, millega muudetakse EMIR-it seoses börsiväliste tuletistehingute kliirimiskohustuse, teatamisnõuete ja riskimaandusmeetoditega), et muuta algne EMIR-i regulatsioon proportsionaalsemaks, täpsemaks ja kulutõhusamaks.
27. novembril 2024 võeti vastu nn EMIR 3.0 ehk Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 2024/2987, millega muudeti määrusi (EL) nr 648/2012, (EL) nr 575/2013 ja (EL) 2017/1131 seoses meetmetega, mille eesmärk on leevendada kolmandate riikide kesksete vastaspooltega seotud ülemääraseid riske ning suurendada liidu kliirimisturgude tõhusust.
Edaspidi peame EMIR-i all silmas EMIR-it koos eelnimetatud muudatuste ning ka neid täpsustavate delegeeritud määruste, regulatiivsete tehniliste standardite ja juhenditega, millele siin otseselt ei viidata.
EMIR-i eesmärgid
EMIR tuleneb G20 2009. aasta otsusest reguleerida täpsemalt tuletistehingute sooritamist. EMIR on loodud vastusena 2008. aasta ülemaailmsele finantskriisile, mille üks põhjuseid oli asjaolu, et börsivälised (edaspidi ka OTC) tuletislepingud ei olnud läbipaistvad – lepingud sõlmiti eraviisil ning teave tehingute kohta oli kättesaadav vaid nende pooltele. Lisaks muutis tehingute keeruline seotus ja sõltuvus tehingutega seotud riskide hindamise keerukaks, mistõttu ei olnud võimalik hinnata tegelikku vastaspoole riski ega näha ette riskide koondumist, mis omakorda aitas kaasa süsteemse riski realiseerumisele.
EMIR-i põhieesmärgid on:
- suurendada läbipaistvust tuletisinstrumentide turul, eelkõige börsiväliste tuletistehingute puhul – kõigist tuletistehingutest tuleb raporteerida kauplemisteabehoidlale (Trade Repository);
- vähendada vastaspoole krediidiriski – teatud börsiväliste tuletistehingute liikide ja mahtude puhul on kohustus kasutada keskseid vastaspooli (CCP, Central Counterparty) ehk kliirimiskodasid;
- kahandada operatsiooniriski – neile OTC tuletistehingutele, mida ei kliirita keskse vastaspoole kaudu, kehtestati riskimaandusmeetmed, näiteks tagatisenõuded;
- kasvatada finantssüsteemi stabiilsust ja vähendada süsteemset riski, luues järelevalveasutustele üksikasjaliku ülevaate (raporteerimise kaudu) OTC tuletistehingute tururiski ja vastaspoole riski koondumistest ning seega ka süsteemsetest riskidest finantssüsteemis ehk teabe selle kohta, kes kellele ja kui palju on kehtivate tehingute alusel võlgu.
EMIR-i mõjuala
EMIR-i nõuded rakenduvad eelkõige turuvälistele (OTC) tuletistehingutele, sealhulgas osale SEB finantsturgude kliendilepingu alusel sooritatavatele tehingutele – intressi- ja valuutaderivatiividele. EMIR-i nõuded rakenduvad nii finantssektori (FC) kui ka finantssektorivälistele (NFC) vastaspooltele ja ei rakendu füüsilistele isikutele ega teatud riiklikele jms organisatsioonidele.
EMIR-ist tulenevate kohustuste kohaldumine sõltub sellest, kas tegemist on finantssektori vastaspoole (FC) või finantssektorivälise vastaspoolega (NFC), ning viimasel juhul ka sellest, millise iseloomuga ja kui suures mahus selline isik tehinguid teeb. EMIR-i vastaspoolte käsitlus erineb MiFID-i alusel toimivast klientide liigitamisest. Finantssektori vastaspooled (FC) on näiteks pangad, investeerimisühingud, kindlustusandjad, fondivalitsejad, tööandjapensioni pakkujad ja kesksed vastaspooled (CCP). Kõik teised isikud on finantssektorivälised vastaspooled (NFC).
Kuna pank peab teadma, millised EMIR-ist tulenevad kohustused kliendi suhtes kohalduvad (nt seoses kliirimise, riskimaandamise, dokumenteerimise ja aruandlusega), siis peab pank tegema kindlaks ja olema teadlik kliendi nn EMIR-staatusest ning selle muutumisest kliendisuhte ajal. Selleks peab pank teadma ja kliendil on kohustus panka teavitada, kas tema on finantssektori (FC) või finantssektoriväline (NFC) juriidiline isik, kes ületab EMIR-is toodud börsiväliste tuletistehingute kliirimiskünniseid, st kas tegemist on FC+ või NFC+kategooria kliendiga või kliendiga, kes ei ületa kliirimiskünniseid, st tegemist on FC- või NFC-kategooria kliendiga EMIR-i tähenduses.
Kui klient ei teavita panka sellest, et tema EMIR staatus on muutunud kliirimiskünnist ületavaks finantssektori (FC+) või finantssektoriväliseks (NFC+) vastaspooleks, või ei tee pangaga koostööd oma EMIR staatuse väljaselgitamisel, on pangal õigus käsitleda klienti kliirimiskünnist ületava vastaspoolena (FC+ või NFC+). Kuna pank ei tee tuletistehinguid kliirimiskünnist ületavate vastaspooltega (FC+ ja NFC+), võib pank sellisel juhul kliendiga sõlmitud finantsturgude kliendilepingu ühepoolselt lõpetada.
AS SEB Pank ise on EMIR-i tähenduses finantssektori vastaspool, mis ei ületa EMIR-i kliirimiskünniseid (FC-).
Peamised EMIR-i kehtestatavad nõuded tuletistehingutele on järgmised:
- kohustus raporteerida tuletistehingutest (tehingu sõlmimine, muutmine ja lõpetamine) kauplemisteabehoidlale (Trade Repository);
- kohustus keskselt kliirida teatud turuväliste tuletisinstrumentidega tehtavad tehingud keskse vastaspoole (CCP) ehk nn kliirimiskoja kaudu;
- tuletistehingutele, mida ei kliirita, rakenduvad kohustuslikud riskimaandusmeetmed, nagu portfellide regulaarne kooskõlastamine vastaspoolte vahel (portfolio reconciliation) või poolte vahel kokkulepitud vaidluste lahendamise menetlus;
- tagatiste vahetamine (collateralisation) – teatud, keskse vastaspoole kaudu kliirimata OTC tuletistehingute puhul peavad pooled iga päev tagatisi vahetama, et vähendada vastaspoole krediidiriski;
- kõigil tuletistehingutes osalevatel pooltel peab olema kehtiv LEI‑kood, et nad oleks tuvastatavad ja nende tehtud tehingutest saaks raporteerida kauplemisteabehoidlale.
Tehingute raporteerimise kohustus kehtib kõigi tuletistehingute poolte, välja arvatud eraisikute, kohta. See tähendab, et mõlemad tuletistehingu pooled peavad raporteerima sooritatud tuletistehingust, tehingu muudatustest ning selle lõpetamisest enda valitud ja vastava tegevusloaga kauplemisteabehoidlale. Tehingupoolel on õigus delegeerida raporteerimine tehingu vastaspoolele või mõnele kolmandale poolele. Tehingust tuleb raporteerida hiljemalt üks tööpäev pärast tehingu sõlmimist, muutmist või lõpetamist.
Finantsturgude kliendilepingut sõlmides volitab klient SEB-d raporteerima panga ja kliendi vahelistest tuletistehingutest panga valitud kauplemisteabehoidlale muu hulgas kliendi eest. Seejuures juhul, kui klient on finantssektoriväline vastaspool, kes ei ületa kliirimiskünniseid (NFC-), kohustub pank raporteerima kliendiga sõlmitud tuletistehingutest kliendi nimel panga valitud kauplemisteabehoidlale, välja arvatud juhul, kui selline klient ei ole ise teavitanud panka soovist raporteerida tuletistehingutest iseseisvalt. Pank võib kliendi eest raporteerimisest keelduda juhul, kui esineb mõni kliendi nimel raporteerimist takistav asjaolu. Pangapoolne raporteerimiskohustuse täitmine kliendi eest ei vabasta klienti vastutusest raporteerimiskohustuse rikkumise korral. Klient on kohustatud esitama pangale määratud ajaks kogu teabe, mida pank võib nõuda tehingute raporteerimise eesmärgil. Klient vastutab pangale esitatud teabe õigsuse eest.
Kliirimiskohustus kehtib standarditud turuväliste tuletisinstrumentide kohta. Kliirimiskohustuse alla kuuluvate tuletisinstrumentide nimekiri avaldatakse ESMA (European Securities and Markets Authority) veebilehel www.esma.europa.eu. Kliirimiskohustus esimeste tuletisinstrumentide suhtes jõustus järk-järgult kuni 2022. aastani.
Kliirimiskohustus kehtib kliirimiskünnist ületavate finantssektori vastaspoolte (FC+) ja ka kliirimiskünnist ületavate finantssektoriväliste vastaspoolte (NFC+) kohta. Kliirimiskünnised on seatud selliselt, et neid ületaksid ainult väga suuri spekulatiivseid tuletistehingute positsioone omavad ettevõtted (nt enam kui 3 miljardi euro suurune spekulatiivne positsioon intressi- või valuutaderivatiivides). Kliirimiskünnist tuleb arvutada mitte juriidilise isiku, vaid grupi põhiselt. Seejuures tuleb igal tehingupoolel endal arvutada oma agregeeritud kuu lõpu keskmisi positsioone börsivälistes tuletislepingutes viimase 12 kuu kohta ja jälgida, kas sellise arvutuskäigu tulemusel saadud väärtus ületab EMIR-is toodud kliirimiskünniseid. Kui pool ei jälgi, st ei arvuta oma keskmisi positsioone OTC tuletislepingutes, loetakse ta kliirimiskünniseid ületavaks finantssektori vastaspooleks (FC+) või finantssektoriväliseks vastaspooleks (NFC+), kellel tekib tehingute kliirimiskohustus keskse vastaspoole (CCP) kaudu erinevate börsiväliste tuletislepingute liikide suhtes.
Kliirimiskohustuse raames kohaldatakse järgmisi kliirimiskünniseid börsiväliste tuletislepingute liikide kaupa:
- 1 miljard eurot börsiväliste krediidituletislepingute puhul;
- 3 miljardit eurot börsiväliste intressimääratuletislepingute puhul;
- 3 miljardit eurot börsiväliste valuutatuletislepingute puhul;
- 3 miljardit eurot börsiväliste kaubatuletislepingute ja muude kui punktides 1–4 osutatud tuletislepingute puhul.
Kliirimiskünnist ületavad juriidilised isikud on alates 15. märtsist 2013 kohustatud kliirimiskünnise ületamisest (samuti kliirimiskünnisest allapoole langemisest) teavitama Finantsinspektsiooni ja ESMA-t. Kliirida tuleb ainult need tehingud, kus mõlemad tehingupooled on kliirimiskohustuslased.
Kliirimiseks peavad tehingupooled astuma mõne vastava tegevusloaga keskse vastaspoole (CCP) liikmeks või kasutama kliirimiseks mõne CCP liikme või selle kliendi teenuseid. Kliirimine tähendab, et algselt omavahel tehingu sõlminud pooled annavad tehingu CCP-le üle nii, et CCP asub mõlemale algsele tehingupoolele tehingu vastaspooleks, st CCP on igale müüjale ostja ja igale ostjale müüja. EMIR-i kohaselt arvutatakse kliirimiskünnist mitteületava finantssektorivälise vastaspoole (NFC-) kliirimiskünnist ainult nende tuletistehingute põhjal, mis ei ole seotud ettevõtte tegelike äririskide maandamisega. Riskide maandamiseks tehtud (hedging) tehingud jäetakse künnise arvutusest välja, sest EMIR näeb ette erandid tehingutele, mis objektiivselt vähendavad ettevõtte enda tegevusriske.
Lisaks ei võeta arvesse teatud grupisiseseid tehinguid, millele EMIR lubab kohaldada nn grupierandeid seoses nii kliirimiskohustuse tekkimise kui ka tagatisenõuetega, lähtudes nende väiksemast süsteemsest riskist finantssüsteemile võrreldes sõltumatute turuosaliste vaheliste tehingutega.
Peamised riskimaandusmeetmed, mis mõjutavad finantssektorivälist (NFC-) ja finantssektori (FC-) vastaspoolt, kes ei ületa kliirimiskünniseid:
- Tehingute õigeaegne kinnitamine. EMIR sätestab tehingu vastaspoolest ja instrumendi liigist lähtuvad tähtajad, mille jooksul tuleb tehingud kinnitada. Pangaga finantsturgude kliendilepingu alusel tehtud tehingute õigeaegne kinnitamine on tagatud seeläbi, et pank loeb tehingu kinnitatuks juhul, kui klient ei teavita 24 tunni jooksul alates tehingukinnituse saamisest panka kinnitusel olevate andmetega mittenõustumisest.
- Portfellide vastavusse viimine (portfolio reconciliation). Tehingupooled peavad kokku leppima protsessi kehtivate tehingute andmete võrdlemiseks, et tuvastada poolte eriarvamused. Teisisõnu on eesmärk veenduda tehingute korrektsetes tingimustes ja väärtuses ka tehingute kehtivuse jooksul. EMIR kehtestab ka vastaspoolest ja omavahelisest tehingute arvust lähtuvad tähtajad, kui tihti tuleb sellist protsessi läbi viia. Portfellide vastavusse viimiseks finantsturgude kliendilepingu alusel sõlmitud tuletistehingute osas saadab pank kliendile e-posti teel teavituse, et kliendi internetipangas on kättesaadav nn koondaruanne kliendi ja panga vahel kehtivate tuletistehingute väärtuste (positsioonide) kohta ja kui see on asjakohane, siis kokkuvõte varadest, mille klient on andnud pangale tagatiseks. Kui klient ei teavita panka viie (5) tööpäeva jooksul eelnimetatud aruandes olevate andmetega mittenõustumisest, loeb pank portfellide vastavusse viimise protsessi sooritatuks. Finantssektoriväliste (NFC-) klientidega, kellel on pangaga vähem kui 100 kehtivat tehingut, viib pank portfellide võrdlust läbi vähemalt kord aastas.
- Vaidluste lahendamine. Tehingupooled peavad kokku leppima protsessi omavaheliste vaidluste lahendamiseks. Pank on vaidluste lahendamise põhimõtted sätestanud finantsturgude kliendilepingus.
- Tagatiste vahetamine (margining). Tegemist on ühe keskseima riskimaandusmeetodiga EMIR-i tähenduses, millega maandatakse vastaspoole krediidiriski ja tururiske börsiväliste (OTC) kliirimata tuletistehingute puhul. Tegemist ei ole pelgalt ühepoolse tagatise andmisega, vaid see on vähemalt kahepoolne mehhanism, kus tagatist liigutatakse (vahetatakse) poolte vahel sõltuvalt tehingute väärtusest ja riskipositsioonist.
Seega, kui tuletistehingu väärtus muutub ühe poole kahjuks, peab ta andma teisele poolele tagatist, ja kui väärtus liigub tagasi tema kasuks, siis tagatis tagastatakse või tasaarvestatakse. Selleks kasutatakse tuletistehingu hinnakõikumise riskiga seoses antavat tagatist ehk muutuvtagatist (variation margin), mille esemeks on raha (nt tagatisdeposiit jms) või väärtpaberid. Muutuvtagatis katab tuletislepingu igapäevase või päeva jooksul turuväärtuse kõikumisest tuleneva riski, mida arvutatakse jooksva turuhinna (mark to market) põhimõttel ja vahetatakse tavaliselt igapäevaselt või jooksvalt päeva sees mitu korda.
Teine tagatise liik, mida vahetatakse, on nn tehingute alustamise tagatis või algne tagatis (Initial Margin), mille vahetamise kohustus on ainult nn suurtel finantssektorivälistel juriidilistel isikutel, kes ületavad kliirimiskünniseid (NFC+), ja ka finantssektori (FC) vastaspooltel. Algse tagatise vahetamise kohustus tekib siis, kui mõlema poole (või nende grupi) kliirimata börsiväliste tuletistehingute keskmine nominaalsumma (AANA – Aggregate Average Notional Amount) ületab igapäevaselt keskmiselt 8 miljardit eurot. Lisaks peab poolte omavahelistest tuletislepingutest tulenev tagamata risk ületama 50 miljonit eurot, et pooltel tekiks algse tagatise vahetamise kohustus. Alustamise tagatise (esialgse tagatise) puhul on tegemist tagatisega, mis antakse/võetakse enne tehingute alustamist või jätkamist pärast eelnimetatud künniste ületamist ja mille eesmärk on anda nn püsiv turvapuhver selleks, et katta tulevast võimalikku kahjumit, mis võib tekkida tururiskide ja/või vastaspoole maksejõuetusriski realiseerumisel ning juhul, kui muutuvtagatis ei kata ära positsioonide sulgemisel ja/või asendamisel tekkivaid kohustusi.
Esialgse tagatise vahetamise kohta kehtivad teatud põhimõtted. Esialgne tagatis antakse brutopõhimõttel, st seda ei saa tasaarveldada vastaspoole antud tagatisega, nagu see toimib muutuvtagatise puhul. Esialgne tagatis peab olema eraldatud tagatise võtja muust varast ega kuulu tagatise võtja pankrotivara hulka maksejõuetuse korral. Esialgse tagatise kohta kehtib nn taaskasutamise keeld, st tagatist ei saa kasutada mõneks muuks eesmärgiks, näiteks võõrandamiseks, uuesti pantimiseks vms. Selleks hoitakse esialgset tagatist tavaliselt mõnes teises pangas või keskse vastaspoole (CCP) juures. Esialgse tagatise suuruse arvutamiseks kasutatakse eri arvutusmeetodeid, näiteks nn tabelipõhine lähenemine (Grid) ja sisemine mudel, nagu ISDA standardne esialgse tagatise mudel (SIMM).
EMIR näeb ette, et teatud nn suurtel ja süsteemselt olulistel finantssektori vastaspooltel, kes ületavad eeltoodud künniseid, on kohustus küsida järelevalveasutuselt luba enne esialgse tagatise arvutamismudeli kasutusele võtmist või selles olulise muudatuse tegemist.
Eelkirjeldatud tagatisi vahetatakse vastaspoolte vahel või keskse vastaspoolega finantstagatise vormis. Alates 2025. aasta novembrist kehtivad Eestis väärtpaberituru seaduse ja asjaõigusseaduse muudatused, mille järgi võib edaspidi finantstagatise üheks pooleks olla ka nn tavaline äriühing, ning muudatustega nähti selgemalt ette, et tuletislepingu lõpetamisel toimuvad nõuete tasaarvestused ja/või finantstagatise arvel nõuete rahuldamine toimuvad sõltumata vastaspoole suhtes algatatud või jätkuvast maksejõuetusmenetlusest, s.o likvideerimis-, täite-, saneerimis- või pankrotimenetlusest. Sellega vähendatakse tuletislepingu vastaspoole maksejõuetusriski, kuna pool saab eelise tuletislepingu sulgemisest/lõpetamisest tulenevate nõuete rahuldamisel võrreldes vastaspoole teiste võlausaldajatega.
Kuna edaspidi võib finantstagatise andja ja võtja olla ka tavaline äriühing, paraneb nende ligipääs tuletistehingutele. See omakorda loob soodsamad võimalused neile äriühingutele oma tegevuse rahastamiseks ja tegevusega seotud riskide maandamiseks.
Tehingutest raporteerimisel peab identifitseerima tehingute juriidilistest isikutest vastaspooled juriidilise isiku tunnuskoodiga (LEI, Legal Entity Identifier). LEI-kood on juriidilise isiku identifitseerimiseks ülemaailmselt kasutatav tunnus, mis koosneb 20-kohalisest tähtnumbrilisest koodist. Iga LEI-kood on kordumatu, see määratakse igale juriidilisele isikule ühekordselt ja sama koodi ei saa määrata kellelegi teisele. LEI-kood ei asenda Eesti äriregistri registrikoodi.
Alates 1. novembrist 2017 on LEI-koodi esitamine tehingute raporteerimisel kohustuslik ja sellest kuupäevast ei saa raporteerida tehinguid ilma poolte LEI-koodideta.
Juhul kui klient ei ole endale LEI-koodi taotlenud või seda uuendanud, pole pangal võimalik tuletistehingutest raporteerida ning pank keeldub kliendiga uute tuletistehingute tegemisest.
LEI tunnuskoodi taotlemine on tehingupoole kohustus. LEI-koodi saab taotleda interneti teel. Mõned LEI-koodi väljastajad:
LEI-koode väljastavate organisatsioonide täisnimekiri on toodud internetileheküljel www.gleif.org. LEI-koodi taotlemise ja omamisega seotud kulud kannab klient.
