Juba mõnda aega on räägitud, kuidas Eestis on alanud investeerimisbuum ning elanikkonnal on piisavalt vahendeid investeerimiseks, säästmiseks ning seejuures ka elu nautimiseks. Samas, kui vaadata, kui suur osa rahvastikust päriselt investeerimisega tegeleb ning milline hulk elab absoluutses vaesuses, on investeerimisbuumist rääkimine ülehinnatud. Sellegipoolest on ülimalt hea meel näha ning tõdeda, et Eesti inimesed on hakanud rohkem raha kasutusele mõtlema ning seda juba väga varases eas, ent teekond selles vallas on lõputu, alati saab rohkem ning paremini.
Teod räägivad rohkem kui sõnad
Hea kõneleja on ikka see, kellel on kogemusi ka endal välja tuua. Isiklik investeerimisteekond sai alguse kolm aastat tagasi, enne üheksanda klassi lõpetamist. Au selles osas enda peale kuidagi võtta ei saa, vaid tuleb oma kiidusõnad saata oma isa poole, kes mind selle maailmaga tuttavaks tegi. Kui laekusid esimesed dividendid ning graafikud olid rohelised, tekkis endalgi sellesse usk ning suur osa tööl teenitud tulust läks osade kaupa investeeringutesse. Tuleb alati arvestada ka sellega, et rohelised numbrid on palju kenamad kui punased ning emotsioonidesse laskumine ei ole hea mõte.
Olles hetkel vaid 18-aastane gümnaasiumi õpilane, on portfelli kasvatamine kindlasti lihtsam, kuna puuduvad otsesed kulud, mis hõlmaksid üüri maksmist või toidu lauale toomist. Mida rohkem teha tööd, seda enam on võimalik panustada enda portfelli kasvule ning loota veidi paremat tulevikku. Lisaks on ka pisemate summadega omad vitsad kätte saadud, mida tuleviku tarbeks kõrva taga hoida. Loomulikult on arenguruumi ning õppimiskohti meil kõigil elupäevade lõpuni.
Portfelli kasvatamiseks tuleks lähtuda lihtsast printsiibist – mitte niivõrd langetada kulusid ja elamisstandardeid, vaid suurendada sissetulekut. Töö tegemise kõrvalt ei tohi ära unustada ka aega iseenda jaoks ning aja mahavõtmist. Juba kuulen, kuidas pereliikmed ning lähedased sõbrad seda lugedes naeravad, kuna ise teen tööd kooli kõrvalt kolme koha peal. Sellest eeskuju võtta ei tasuks. Nii nagu mitmed tippude tipud on öelnud, siis mis mõtet on teha tööd, kasvatada endale hea sissetulek, kui hiljem kogu selle raha annad arstidele, kuna oled keha viinud viimasele piirile. Seda tuleks kindlasti tööd tehes ja investeerimisega tegeledes meeles pidada. Liialdamine ei tule kasuks mitte üheski kategoorias.
Kas ma olen rongist maha jäänud?
Mitmed tuttavad, sõbrad, kooli- ja töökaaslased on minult küsinud, kas üldse on enam mõtet või võimalust hakata portfelli ehitama, kui teised on selle kasvatamisega tegelenud juba aastaid või suisa aastakümneid. Ainuõige vastus siinkohal on JAH. Alati on mõtet ning kunagi ei ole liiga hilja alustada. Vahe lihtsalt seisneb selles, et mida varem alustad, seda kauem on sul portfelli ehitamiseks aega ning tõenäoliselt võiksid jõuda soovitud tulemuseni kiiremini. Kui kõhkled, ei tunne end selles vallas hästi, siis tuleks kindlasti ka konsulteerida selle ala spetsialistidega pangast, kes oskavad selles osas head nõu ning küsimustele adekvaatseid vastuseid anda. Parim aeg alustamiseks on täna.
Lemmik kokaraamat
Hoolimata sellest, et olen ise selles alas võrdlemisi pikalt sees olnud ning loengutes keskenduti põhilistele algtõdedele, kuidas investeerimisega alustada ning mida kindlasti meeles pidada, jäi kõrva kõmisema üks vahva näide, mida olen hakanud tihti kasutama. Küsimusele: “Noh, mida siis soovitad osta?” sain ma tänu SEB Koolisaadikute programmile ideaalse vastuse. Portfelli ehitamine on nagu kokaraamat. Sul tuleb valida endale meeldiv retsept ning retsepti alusel vajalikud komponendid hankida, et roog ikka eriti maitsev tuleks. Ning nagu ikka söögiretseptidega, siis ka investeeringurooga on võimalik vastavalt oma maitse järgi kohandada. Inimestel muutuvad ajaga ka maitsed ning erinevate komponentidega katsetades leiadki omale selle ideaalilähedase roa, mis hellitab su (maitse)meeli ning ka südant.
Elisabeth Kass
Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi 12. klassi õpilane
