Inimesed pangas: Roger Stahlman loob tiimiga tumedaid stsenaariume ning nende võimalikke väljavaateid

12.02.2024 - 09:23

Pangad peavad olema valmis erinevateks ja ka ettenägematuteks olukordadeks. Selleks on loodud riskijuhtimise üksused, kelle töö on luua tumedaid stsenaariume: mis võib minna halvasti ja kuidas tulla keerulistest olukordadest võimalikult minimaalse kahjuga välja. SEB Grupi krediidiriski pingetaluvustestide ja IFRS 9 arenduste üksuse juht Roger Stahlman avab, kuidas selliseid stsenaariume luuakse.

Sel suvel möödub 10 aastat, kui Roger Stahlman alustas praktikat SEB-s. Tänaseks töötab Stahlman SEB Grupi krediidiriski stressitestimise ja IFRS 9 arendusjuhina. Tema igapäevaseks tööks on modelleerida erinevaid tumedaid stsenaariume, mis võivad pangale tekitada kahju. „Pangad annavad välja laene ning tavaolukorras maksavad kliendid kokkulepitud aja jooksul laenud tagasi. Minu ja minu tiimi ülesanne on aga välja arvutada, kui suurt kahju võib pank saada kõikidest välja antud laenudest, kui majanduses peaks midagi ekstreemset juhtuma ning tekib palju maksehäireid,“ toob Stahlman lihtsustatud näite oma tööst.

Stahlman selgitab, et üldjuhul vaadatakse pankasid kui institutsioone, kes väljastavad laenusid ning aitavad seeläbi klientidel realiseerida projekte ja ambitsioone. „Sealjuures on aga oluline tahk, et pangad ei tohiks kunagi sattuda positsiooni, kus nende jätkusuutlikkus on ohus ning kliendid peaksid oma varade pärast muretsema. Kõik need mõõdikud, mida oma tiimiga arvutame; kõik mudelid, mida loome ja võimalikud stsenaariumid teenivad üht eesmärki: tagada, et kui peaks tekkima kriitiline olukord, siis suudame sellele varakult reageerida ja ennetada suuri kahjusid,“ kirjeldab Stahlman.

Näiteid, kuidas mõned stsenaariumid on realiseerinud, ei pea kaugelt otsima. Viimastel aastatel on üks kriis järgnenud teisele, alustades koroonapandeemiast, sõjast ning lõpetades kõrgete intressimääradega. Stahlman selgitab, et pank on kõik need kriitilisemad sündmused üht- või teismoodi läbi mänginud. „Kogu maailm on viimaste aastate jooksul olnud pidevas muutuses, kõik on hektiline ning mingid asjad võivad minna oluliselt halvemini kui arvame. Siiani on õnneks läinud suhteliselt hästi,“ võtab Stahlman kokku.

Pealehakkamine on pool võitu

Riskide mõõtmise ja nendega seonduvate erinevate tahkudega on Stahlman seotud olnud kogu SEB-s töötatud aja vältel. „Alustasin SEB-s tööd 2015. aastal, kui olin jõudnud oma magistritööga lõpusirgele, mistõttu võtsin ühendust SEB Eesti personaliosakonnaga ja uurisin vabade positsioonide kohta. Juhuslikult oligi avanenud positsioon toonases krediidiriski osakonnas,“ räägib Stahlman, kuidas SEB-sse tööle sattus. Ta rõhutab, et oli eelnevalt käinud ka SEB-s praktikal, mistõttu oli lihtsam personaliosakonnaga suhelda, kuna pangatöötajad olid temaga juba varasemalt tuttavad.

Kui Stahlman toona SEB Eestiga liitus, oli ta nii vanuse kui ka staaži poolest oma tiimi kõige noorem ja värskem liige. Talle anti kõiksugused ad hoc-tüüpi töid, mille raames tuli ka paar ülesannet SEB Grupi tasandilt. „Tolleaegne pingetaluvustestide juht palus mul teatud matemaatilisi probleeme lahendada ja ma pakkusin oma lahenduse välja. See toimis hästi ja sellest alates palus ta sageli mingit abi ka Grupi tasandil. 2016. aastal algas ettevalmistus rahvusvahelise raamatupidamisstandardi IFRS 9 jõustumiseks, mille tarbeks oli vaja SEB Rootsi üksusesse inimesi juurde ja mulle pakuti võimalust seal töötada,“ kirjeldas Stahlman oma teekonda SEB Rootsi riskijuhtimise üksusesse.

Esialgu pidi Stahlman töötama Rootsi üksuses aasta, kuid töö käigus sai temast kogu metodoloogia ja arvutuste eest vastutav isik. Nüüdseks on ta olnud Rootsi üksusega seotud seitse aastat ning tänaseks on temast saanud meeskonna juht. Tänu hübriidtöö võimalusele elab ja töötab Stahlman suurema osa ajast siiski Eestis, kuid käib aeg-ajalt ka SEB Rootsi kontoris.

Rootslaste töökultuur on levimas ka Eestisse

Stahlman toob välja, et eestlaste ja rootslaste töökultuur on võrdlemisi erinev. „Rootslased panevad suure rõhu läbirääkimistele, aruteludele ja konsensuseni jõudmisele. Levib ütlus, et rootslased teevad sageli koosolekuid, et seal kokku leppida järgmine koosolek. See võib tunduda kummastav, aga tegelikult kannab suuremat mõtet, et kõik oleksid ühel meelel, kui midagi tegema hakkavad. Rootsis pannakse rõhku ka pehmetele väärtustele, et igal inimesel oleks hääl ja nad julgeksid oma arvamust väljendada,“ toob ta välja Rootsi töökultuuri eripärasid. Samas toonitab ta, et samalaadne töökultuur on viimastel aastatel ka Eestisse levinud.

Stahlman toob välja veel ühe erinevuse, mis on tema arvates Eesti töökultuuris tavapärane, kuid Rootsis mitte. Nimelt eestlased tähistavad töökohal oma sünnipäevasid, kostitades kolleege näiteks koogiga, kuid Rootsis sellisel viisil töökohal sünnipäevasid ei tähistata. „Minu hinnangul eristatakse Rootsis töö- ja eraelu väga selgelt. Seepärast räägitakse seal hästi palju ilmast – kui eraelust ei räägi, siis millest muust veel rääkida kui mitte ilmast?“

Uudishimu kannustab

Stahlmani töö nõuab laiema pildi hoomamist, näiteks arusaamist, kuidas erinevad ettevõtted toimivad, mis on nende tootmissisendid, kellele nad oma asju müüvad, mis on nende ärimudelite olulised komponendid, jne, mistõttu täiendab ta end pidevalt lugedes ja ka investeerides. Ta on ehitanud silla töö ja hobide vahel.

Lisaks lugemisele ja investeerimisele paelub teda ka kokkamine, rattasõit ja muusika – ta õpib omal käel elektrikitarri ning trummimasinat. „Minu töö lahutamatu osa on keeruliste probleemide lahendamine, millel puudub õige ja vale vastus. Ma arvan, et minu töövõitude üheks aluseks on see, et olen suutnud keerulistele probleemidele leida ebatavalisi lahendusi. Kuid selleks on vaja lugeda ja kogeda palju erinevat mitmetest valdkondadest, rääkida paljude inimestega ning tunda huvi erinevate teemade vastu. Kunagi ei või teada, kuidas ühe valdkonna teadmisi saab hoopis teises valdkonnas kasutada,“ võtab Stahlman kokku oma mitmekülgsed hobid.

Ka oma varasematest hobidest – näitlemisest ja fotograafiast – on ta üht-teist saanud tööalaselt rakendada. „Need mudelid, mida oma tiimiga loome, on tegelikult suhteliselt keerulised. Minu ülesanne on võtta see keeruline teema ja teha see võimalikult lihtsaks ning arusaadavaks. See eeldab teatud oskusi, mis on näiteks seotud näitlemisega. Ettekande tegemine, teemade esitlemine ja rääkimine nõuavad teatud mõttes esinemise kunsti,“ arutleb Stahlman.

Lisainfo: