Kaisa Anier-Soost, SEB tootearenduse ja tehnoloogia valdkonna juht
Eesti armastab end pidada digiriigiks. Suures plaanis on meil selleks ka põhjust: riigiteenused, igapäevane asjaajamine ja pangandus toimivad suuresti ekraanide kaudu. Ometi on üks digiriigi jaoks ebamugav küsimus endiselt õhus: millise digitaalse ettevalmistuse saavad koolis meie noored?
Läti on selles arutelus hea peegel. Seal on arvutiteadust põhiharidusse süsteemsemalt toodud juba aastaid ning teema ulatub algklassidest kooli lõpuastmeni. Eesti ei pea naabrit üks ühele kopeerima, kuid digiriigina peaks meid häirima, kui digioskuste õpetamisel on julgemaid samme astunud riik, keda oleme harjunud ise digiarengus edestama.
Ebavõrdsus noorte digiõpetuses
Läti näide ei tõesta automaatselt, et nende noored on digipädevamad. Küll aga on seal tehtud üks oluline otsus: arvutiteadus ja digioskused ei saa jääda üksikute entusiastlike koolide või õpetajate hooleks.
Eestis sõltub noore digiettevalmistus praegu liiga palju juhusest: kooli valikutest, õpetaja huvist ja kodusest taustast. Tööandjana näeme väga tublisid noori, kes on IT-valdkonna enda jaoks avastanud, kuid nende kõrval on palju neid, kes ei pruugi kunagi teada saada, et neil võiks selles valdkonnas eeldusi või huvi olla.
Seetõttu ei ole digioskused ainult IT-sektori mure, vaid võrdsuse küsimus. Kui mõnes üksikus koolis õpitakse programmeerimise loogikat, küberturvalisust ja andmetega töötamist süsteemselt ning suuremas osas mitte, tekib noorte vahele lõhe, mida hiljem on keeruline ületada. Tehisaru kiire areng ei vähenda tehniliste oskuste vajadust, vaid muudab need veel olulisemaks. Mida võimsamad on tööriistad, seda paremini peab inimene oskama tulemust hinnata, parandada ja turvaliselt kasutada.
Sagedasti leitakse, et Eestis on digiharidusega väga hästi ja seejuures on selgelt aru saada, et viidatakse edukale Tiigrihüppele või segasele TI-hüppele. Kulmu ei kergita mitte see, et Tiigrihüppe loorberitel endiselt puhatakse, vaid et endiselt peab meelde tuletama, et enam kui veerand sajandit tagasi tehtu ei ole asjakohane olukorrakirjeldus 30 aastat hiljem. Arvutiklassi olemasolu ajastul, mil arvuti kodus või taskus on olemas igaühel, pole vähimgi saavutus – eriti kui mõnes koolis pole enam arvutitunde, rääkimata õppeainetesse integreeritud IT-oskuste õppest.
Just siin muutub kooli roll olulisemaks. Tulevikuoskused ei ole ainult tehnilised: noor peab suutma ise õppida, infot kriitiliselt hinnata ja säilitada loovuse ka siis, kui tehnoloogia pakub kiireid valmisvastuseid. IT-õpe tuleks integreerida aineõppesse: loodus- ja reaalainetes vajalikud oskused, sama ajaloos, ühiskonnaõpetuses ning muudes tundides – see on elu osa, mitte tore lisaoskus nagu 1990. aastatel.
Programmeerimine kui tänapäeva korrutustabel
Kõigist noortest ei pea saama programmeerijaid. Kuid iga noor võiks mõista, kuidas sünnib algoritmiline lahendus ja mis loogika on digiteenuste taga. Seda võib võrrelda korrutustabeliga: kuigi meil on taskus kalkulaator, õpime põhitõed selgeks, sest need aitavad maailma toimimisest aru saada.
Sama kehtib digimaailmas. Programmeerimise baasoskused, küberturvalisus, andmetega töötamine ja digitaalne hügieen ei ole ühe eriala teemad. Neid vajab tulevikus ettevõtja, arst, õpetaja, finantsjuht, ametnik ja iga kodanik, kes kasutab digiteenuseid.
Kuidas teha Lätist paremini?
Läti kogemus näitab, et muutus algab õpetajatest, õppematerjalidest ja selgest otsusest. Eesti tugevus võiks olla see, et me ei torma kopeerima, vaid sõnastame täpsemalt, millist tulemust tahame: rohkem IT-valdkonda liikuvaid noori, paremat digiturvalisust, tugevamat andmekirjaoskust ja valmisolekut e-eksamiteks.
Õppekava muutmine ei ole lihtne, sest millegi lisamine tähendab sageli millegi ümberkorraldamist. Ent keerukus ei saa olla vabandus tegutsemata jätmiseks. Kui digipädevus on õppekavas olemas, peab olema ka selge arusaam, kas ja kuidas õpilased selle tegelikult omandavad.
Erasektor saab aidata, kuid ei saa kooli asendada
Tööandjad näevad selgelt, milliseid oskusi noortel tööellu sisenedes vaja läheb. Nad saavad pakkuda praktikavõimalusi, töövarjutamist, mentorlust ja tuge algatustele, mis aitavad noortel tehnoloogiamaailmaga sisulisemalt kokku puutuda.
SEB on toetanud noorte digioskuste arendamist näiteks FutureCodersi ja koodikoolidega seotud algatuste kaudu ning võtnud vastu noori töövarje. Samuti on pankadel ja teistel digiteenuseid pakkuvatel ettevõtetel roll küberturvalisuse selgitamisel, sest turvaline digikäitumine on juba tänapäeva toimetulekuoskus.
Eestis on palju koole ja õpetajaid, kes teevad digipädevuse ja informaatika õpetamisel väga head tööd. Küsimus on selles, kas iga noor saab sõltumata koolist ja kodusest taustast piisavalt tugeva digitaalse baasi. Kui vastus sõltub liiga palju juhusest, ei saa digiriik sellega rahul olla.
Eesti ei pea Lätit kopeerima. Aga digiriigina ei saa me endale lubada mugavat ootamist. Kui naaber on teinud esimese katse, peaks Eesti tegema järgmise sammu targemalt: õppima kiiremini, otsustama selgemalt ja andma igale noorele digitaalse baasi, mis aitab hakkama saada nii tööturul, digiriigis kui ka tehisaru ajastul.
Viis sammu Eesti noorte digioskuste toetamiseks
1. Muuta digipädevused mõõdetavaks
Eesti koolides tuleks kokku leppida selged digioskuste standardid eri kooliastmetele, et kõigil õpilastel oleks võrdsed võimalused vajalike oskuste omandamiseks.
2. Alustada digi- ja informaatikaõppega varakult
Digioskused peaksid olema hariduse loomulik osa juba algklassidest, hõlmates arvutikasutust, internetiturvalisust, andmeid ja programmeerimise algtõdesid.
3.Toetada õpetajate digioskusi ja tehisarupädevust
Õpetajad vajavad regulaarset tuge ja koolitusi, et kasutada kindlamalt tehisaru, digivahendeid ja uusi tehnoloogiaid õppetöös.
4. Tugevdada koolide ja ettevõtete koostööd
Mentorprogrammid, töövarjupäevad, praktikad ja praktilised õppeplatvormid aitavad noortel siduda koolis õpitu päris tööeluga.
5. Arendada ka loovust ja kriitilist mõtlemist
Lisaks tehnilistele oskustele vajavad noored oskust probleeme lahendada, meeskonnas töötada, suhelda ja tehnoloogiat vastutustundlikult kasutada.
