Võiks eeldada, et ühiskonna teadlikkus pensioni kogumise olulisusest järjest suureneb ja inimesed on hakanud sellele rohkem mõtlema. Teisalt on pensioniks valmistumise küsitluste sagedaseks vastuseks: „Ma ei elagi pensionini ...”
Statistikaameti 2010. aasta andmetel on 65-aastase Eesti mehe keskmine oodatav veel ees seisev eluiga 14,6 aastat. Naistel on pilt veelgi positiivsem. Seega ei pruugi risk seisneda mitte selles, et me ei ela pensionini, vaid hoopis selles, et me elame kauem, kui me arvame, ja peame seda tegema kasinuses, sest tulevikus ei jõua tööealised inimesed enam kasvavat pensioniealiste hulka üleval pidada.
Aastal 2040 peab iga tööealine üleval ühte pensioniealist, ootused pensioni suhtes on aga kõrged
Lääne ühiskonna põlvkondadevahelisel solidaarsusel põhinev Bismarcki pensionisüsteem ei ole vananevas Euroopa ühiskonnas enam jätkusuutlik. Praegune pensionisüsteem sai alguse 19. sajandil, mil Euroopa rahvastik oli noor ja selle juurdekasv kiire. Nüüd on aga ratas hakanud teistpidi pöörlema. Hea näide on see, et kui praegu peab Eestis ühte pensionil olevat inimest üleval kaks töötajat, siis kolme aastakümne pärast muutub pilt drastiliselt, sest prognooside kohaselt peab aastal 2040 iga tööl käiv kodanik üleval pidama ühte pensioniealist.
Paraku tunnetavad inimesed üsna vähe vajadust säästa või vabatahtlikult ise oma pensionisse panustada. Teisalt on aga nende ootused tulevase pensioni suuruse suhtes kõrged. Oleme inimeste käest küsinud, kui suure osa viimasest pensionieelsest palgast võiks moodustada nende tulevikupension. Vastanutest üle poole arvab, et pension peaks olema vähemalt 60% pensionieelsest sissetulekust, ja ligi veerand usub, et 50%-st piisaks küll. Kui I ja II sammas peaks tulevikus kokku andma ligi 40% meie pensionieelsest sissetulekust, siis selleks, et jõuda lääne mõistes elamisväärse pensionitasemeni ehk ligi 65%-ni, oleks vaja ilmselgelt midagi veel ette võtta.
Ühiskonna vananemisega arvestades on Eesti riik mõne sammu juba astunud, kuid suurem osa tulevastest pensionikulutustest lasub meie endi õlul, sest teisi häid alternatiive paraku pole. Nimelt peaks tänavu alles kümneaastaseks saanud kohustusliku kogumispensioni süsteem ehk II sammas katma just seda puudujääki tulevastes pensionimaksetes, mis I sambast meie ühiskonna demograafilise pildi taustal tekkima hakkab. Seega on II sammas vajalik üksnes selleks, et inimesed tulevikus päris vaesusesse ei langeks.
III sammas võimaldab juba 55-aastaselt pensionile jääda
Ilmselt ei ole mõtet seada kõrgeid ootuseid üksnes riikliku ehk I samba pensioniga toimetulekuks. Riik ei saa üleöö muuta meie pikaajalisi demograafilisi trende, mis panevad sellele, kui suuri summasid on võimalik pensioniks välja maksta, väga selge piiri. Samuti ei võimalda elamisväärset pensioni maksta I ja II sammas kombineerituna, sest tulevasele suurele pensioniealiste hulgale lihtsalt ei piisa kogunenud ning riigi lisatavast rahast.
Küll aga võimaldab riik inimestel endale lisapensioni ise koguda ja seda vägagi mõistlikel tingimustel. III samba ehk vabatahtliku kogumispensioni tootelahendustele on kehtestatud märkimisväärsed soodustused ja seda just sellel eesmärgil, et inimesed ise oma tuleviku elustandardi tõstmisse rohkem panustaksid. Nii on näiteks sissemaksed III pensionisamba fondidesse tulumaksuvabad kuni 15% ulatuses aastasest brutotulust, kui sissemaksed ei ületa aastas 6000 eurot. Samuti on erinevalt kohustuslikust kogumispensionist III sambasse kogutud summa võimalik kasutusele võtta juba 55-aastasena ning ka väljamaksed on riik vabastanud tulumaksust. See annab näiteks võimaluse jääda pensionile enne riikliku vanaduspensioni iga või suurendada olemasolevat sissetulekut. Pensioni III sambasse kogumine on paindlik, vajaduse korral on võimalik see lõpetada ja kogu raha välja võtta ka enne 55. sünnipäeva, kuid siis tulumaksusoodustus ei kehti.
Tööandjad kui lisajõud pensionikogumise soodustamisel
Lisaks tasuks nüüdsest pensionikogumisel abi küsida ka oma tööandjalt. Tänu selle aasta alguses tehtud tulumaksuseaduse muudatusele on tööandjal võimalik osa töötaja palgast kanda töötaja valitud pensionifondi või sõlmitud kindlustuslepingu alusel otse pensioni III sambasse. Varem piiras sellise lahenduse pakkumist asjaolu, et tulumaksuseaduses käsitleti tööandjapoolset töötaja III sambasse tehtavat sissemakset erisoodustusena. Seega on tööandjapension kui lisavõimalus oma töötajaid ilma erisoodustusmaksu piiranguteta motiveerida ka tööandjale soodsam.
Jaanika Reinmann
SEB Elu- ja Pensionikindlustuse turundusjuht
