Kuigi inflatsioonis on süüdistatud kõrgeid energia- ja toiduainehindasid, siis on suure osa sellest põhjustanud ikkagi inimlik ahnus. Tarbijate valmidus hinnatõusuga kaasa minna on aga vähenenud, mistõttu võiks taltuda ka inflatsioon.
Inflatsiooniline spiraal
Pärast mulluseid rekordilisi hinnatõuse, näib inflatsioon olevat lõpuks järgi andmas. Märtsis kasvas harmoniseeritud tarbijahinnaindeks Euroalal keskmiselt 6,9% ja Eestis 15,6%. Kuigi ka need numbrid on muidugi väga suured, siis võrreldes mulluste tippudega on olukord paranenud. Eestis jäi rekordiks 2022. aasta august, kui inflatsioon kerkis üle 25%, Euroalal saavutati tipp oktoobris, kui tarbijahindade tõusuks kujunes 10,6%. Samas on hinnatõusu leevenemine mõneti näiline, sest selle põhjuseks on eelkõige madalamad energiahinnad. Vaadates alusinflatsiooni, kust on välja jäetud muutlikud kütuse- ja toiduainehinnad, siis on see Eestis püsinult eelmise aasta sügisest saadik jonnakalt 12-13% vahel. Euroala on alusinflatsiooni kasv isegi kiirenenud, jäädes märtsis 5,7% juurde.
Eelnev on pannud analüütikud küsima, mis siis tegelikult hinnakasvu põhjustab. Ühe peamistest teooriatest võib pealkirjastada kui ahnuse inflatsiooni (greedflation). Selle kohaselt olid pöörased energiahinnad tõepoolest inflatsiooni käivitav jõud, mille tõusu proovisid ettevõtted senise kasumimarginaali säilitamiseks enda toodete ja teenuste lõpphinda üle viia. Kuid tundub, et inflatsioonilises keskkonnas ei piirdunud paljud vaid energiakulude lisamisega, vaid suurendasid hindu sellest enamgi.
Olgu põhjuseks siis soov olla ebamäärases keskkonnas valmis uuteks ebameeldivateks üllatusteks või siis lihtsalt puhas inimlik ahnus, igal juhul näis majanduskeskkond seda võimaldavat.
Kui ettevõtted on olnud tavapärasest julgemad hindade tõstmisel, siis sarnaselt on töötajad olnud palgaläbirääkimistel tavapärasest jõulisemad. Elu on muutunud kallimaks ja keegi ei soovi, et nende elatustase halveneks. Suurem palgasoov on jällegi täiendav sisendhinna tõus ettevõtja jaoks, kes saab sealt uut indu hindade tõstmiseks. Nii jõuame aga kiiresti olukorrani, kus ettevõtete-tarbijate vahelise kempluse tulemusena hinnad spiraalina pidevalt ülespoole liiguvad.
Hinnatõus on suurendanud ettevõtete kasumeid
Põnevaid analüüse Euroala inflatsiooni tekkepõhjuste ja tuleviku osas on hiljuti üllitanud nii Euroopa keskpank kui mitmed erasektori analüüsimajad. Analüüside keskmesse on sattunud muutused SKP deflaatoris. Viimane iseloomustab, kuidas on muutunud kogu majanduses loodud lisandväärtuse moodustavate kaupade ja teenuste hinnad. Ühe taolise analüüsi tulemusena on näiteks investeerimispanga Goldman Sachs analüütikud leidnud, et kogu Euroala SKP deflaatori kasvust selgitab ettevõtete kasumite kasv enam kui poole, samas kui töötajate tasude kasv veidi üle kolmandiku. Sektorite lõikes on kasumite kasv olnud kiire pea igal pool, ent eriti suur on see olnud energiasektoris ja üllatuslikult ka teenindussfääris. Energia puhul on põhjused arusaadavad, kuid teenindussfääri näib olevat mõjutanud koroonapandeemia järgne jõuline nõudluse taastumine, mis pani inimesi tarbima teenuseid ka siis, kui nende hind kiirelt suurenes. 2023. aastaks ennustab Goldman Sachs küll kasumiralli lõppu, ent palgasurvest tingitud inflatsioon võib püsida pikemalt.
Eesti hinnatõuse on raske põhjendada
Et ka Eestis on kiire inflatsiooni ajastul olnud võimalik suuremaid kasumisoove hindade tõstmisega rahuldada, tundub üsna tõenäoline. Ka täna, kui energiahinnad on normaliseerunud, ületab Eesti inflatsioon Euroopa keskmist ju mäekõrguselt. Eriti drastilised erinevused tulevad esile siis, kui vaadata hinnamuutuseid mõne konkreetse tootegrupi lõikes. Näiteks kallinesid riided ja jalanõud Euroalal aastaga keskmiselt 4,8%. Suhteliselt samas suurusjärgus oli moekaupade hinnatõus ka meie lähiregioonis – Leedus 6%, Lätis 5%, Soomes 4%. Eestis maksid riided ja jalanõud märtsi seisuga aga koguni 14% enam kui aasta aega tagasi. Sarnaselt oli vaba aja veetmine 10% kallim, kui Lätis piirdus hinnatõus vähem kui 3% ja Soomes umbes 4%ga. Muuhulgas maksid näiteks paketireisid tänavu märtsis umbes kolmandiku võrra rohkem kui aasta tagasi, samas kui mujal jäi hinnatõus umbes 10-15% juurde. Sarnaseid näiteid leiab veelgi.
Ettevõtete võimekust hindasid tõsta iseloomustavad ka eelmise aasta majandustulemused. SKP statistika põhjal kasvas tegevuse ülejääk ja segatulu, mis valdavalt kasumite muutust väljendab, mullu 24%. Nominaalhindades oli kasumite kasv sellest suurem viimati 2011. aastal, kui Eesti majandus oli taastumas koroonakriisist. Sektorite lõikes oli pilt küll mõneti erinev – näiteks ei suutnud reeglina eksportivad tööstusettevõtted kasvanud sisendhindasid nii kergelt tellijatele üle kanda. Sisetarbijatele keskendunud ettevõtete puhul tundus see olevat lihtsam, mis pole ka üllatav: kõrgele inflatsioonile vaatamata olid eestlased eelmisel aastal üsna julged tarbima, mida toetas tugev tööturg.
Kui langeb nõudlus, taltub ka hinnatõus
Selleks, et hinnakasv taltuks on tarvilik, et nõudlus väheneks. Mõningaid märke sellest juba ka on. Euroala jaemüük on mõõdukas languses olnud eelmise aasta sügisest saadik. Veebruaris kahanesid müügimahud Euroala riikides kokku keskmiselt veidi enam kui 3%, mis samas ei tundu piisav, et sundida kaupmehi allahindluste abil kliente konkurentide juurest üle meelitama. Jaekaubandusest oluliselt paremini on läinud teenindussektoril, kus müügimahu kasv on vastupidiselt kiirenenud. Märtsi seisuga oli teenuste müük Euroalal lausa 5% mullusest suurem.
Eestis on viimased kuud kaasa toonud selge muutuse tarbimises ja märtsis kahanes jaekaubanduse müügimaht aastatagusega võrreldes juba 13%. Niivõrd suur langus võiks ettevõtete käitumist juba mõjutada. See-eest tundub sarnaselt muule Euroopa nõudlus endiselt kõrge teenuste järele. Ettevaates saab majapidamiste tarbimine olema tänavu küll mullusest väiksem, mis lõppeks võiks piduri panna ka senistele suurtele hinnatõusudele.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
