Tartu Ülikooli füsioteraapia tudeng ja SEB jätkusuutliku eluviisi saadik Karolin Kuiv kirjutab, miks ja kuidas sorteerida prügi.
Olenemata sellest, kas prügi sorteerimisest on saanud tänapäeval harjumus või mitte, tekitab see ühiskonnas endiselt palju küsimusi. Juba ainuüksi olmeprügi tekib iga inimese kohta ligi 400 kg aastas. Kuhu see kõik läheb ja mis sellest peale prügiautosse jõudmist edasi saab? Miks prügi üldse sorteerida? Mida sorteerida? Kuidas sorteerida? Kas sellel kõigel on mõtet? Kas pakendeid peab pesema?
Miks sorteerida?
Üks põhilisi argumente prügi sorteerimisel on looduse säästmine. Kui kõik jäätmed lõpetaksid oma teekonna prügimäel, kuluks nende lagunemiseks sadu ja tuhandeid aastaid ning varem või hiljem pole prügi enam lihtsalt kuskile panna. Alternatiiv sellele on prügi põletamine, mis suunatakse energiatööstusesse, aga see avaldab keskkonnale teistsugust kahjulikku mõju. Seega ongi parim lahendus juhtida jäätmed ringlusse. Nüüdseks on poeriiulil paljudel kaupadel juures märge, et üks või teine on toodetud kas osaliselt või täielikult taaskasutatud materjalist. Järelikult täidab jäätmete sorteerimine vähemalt mingilgi määral oma eesmärki ning seda tasub teha.
Segaolmejäätmed
Segaolmejäätmed lähevad enamjaolt kas prügimäele või põletamisse. Küll aga satub olmejäätmete hulka liiga palju sellist prügi, mille koht on hoopis kas biojäätmete, paberi ja papi, klaasi- või pakendikonteineris. Olmeprügisse peaks minema kõik see, mis ei sobi eelnimetatud kategooriatesse, ja see ei tohiks kunagi olla esimene valik, kuhu prügi visata. Aga kui pole päris kindel, tasub siiski valida selgaolme kasuks, sest valesti sorteeritud pakend võib taaskasutamatuks muuta kogu partii.
Biojäätmed
Biojäätmetega ei teki tavaliselt suurt küsimust, mida sinna visata tohib ja mida mitte. Siiski üks sorteerimisel sageli tehtav viga on see, et prügikasti rändavad biolagunevad jäätmed tavalises kilekotis. Tegelikult on sellele kolm alternatiivi: pane need konteinerisse lahtiselt, paber- või biolagunevas kotis. Biolagunevad jäätmed on ka näiteks munakarbid ja majapidamispaber.
Paber ja papp
Paber ja papp on samuti üsna lihtsalt eristatavad, aga meeles tuleb pidada, et kui see sisaldab lisaks veel plastikut või fooliumit (nt tetrapakid), siis neid paberikonteinerisse visata ei tohi, vaid nende õige koht on hoopis segapakendi hulgas. Kuna tetrapakk koosneb mitmest materjalist, on selle taaskasutamine keeruline ja mulle endalegi üllatuseks on kilepakis piima ostmine siinkohal hoopiski kasulikum. Samuti ei sobi siia juustune pitsakarp – ka selle koht on segaolmejäätmete hulgas.
Plastpakend
Plast on tegelikult toidu ja muu säilitamiseks väga hea ja tänuväärne materjal. Probleemiks muutub plastpakend siis, kui see leiab kasutust vaid üks kord. Seda on lihtne tarbida ja seejärel ära visata. Tegelikult polegi eraisik süüdi, et ühekordset plasti meie ümber niivõrd palju on. Plastpakendis müüakse enamik elementaarseid toidu- ja tarbekaupu, nt vett, lihatooteid, juustu, leiba, ka kommipaber on plast. On tooteid, mille pakenditele leidub alternatiive, kuid suurem osa on siiski pakendatud plasti just oma heade säilivusomaduste tõttu. Tuleb välja, et iga plast ei ole täpselt sama ning paljud plastpakendid koosnevad erinevatest materjalidest, mida ei ole alati võimalik üksteisest eraldada, mistõttu suunatakse suur osa nendest energia tootmisesse. Teine osa leiab siiski tee tagasi poeriiulile näiteks mõne mööblieseme või uue pudelina.
Klaaspakend
Kõik klaaspakendid suunatakse ringlusesse ja neist saab valmistada uusi pudeleid, purke ja ehitusmaterjale. Kui viskad supipurgi eraldiseisvasse klaaskonteinerisse, on tark seda teha ilma purgikaaneta, aga tegelikult pole kaaski katastroof, sest metalli saab magnetiga muust prügist eraldada. Kuna klaasi ümbertöötlemine toimub sulatades, ei tohi klaaspakendi hulka visata kuumuskindlat klaasi, nt kohvikannu. Samuti ei sobi sinna lambipirnid, peeglid ja prilliklaasid. Ka toidutööstuses kasutatavast alumiiniumist (nt joogipurgid) saab toota uusi samasuguseid pakendeid või kasutada neid hoopis autoosade või kodumasinate tootmises.
Pakendite puhtus
Ühine nimetaja erinevat sorti pakendite ümbertöötlemisel on nende puhtus. Ümbertöötlemiseks peab pakend olema puhas just seepärast, et see ei määriks teisi pakendeid. See ei tähenda, et enne prügikasti viskamist tuleb supipurk ja jogurtitops seebiga puhtaks pesta, tegelikult piisab vähese veega loputamisest, et pakendeid töötlemise käigus kokku pressides ei oleks kogu partii jogurtine ega lõpetaks seetõttu oma ringlust taaskasutuse asemel hoopis prügimäel.
Lisaks toidutööstusele jääb aeg-ajalt järele ka elektroonikat, ohtlike jäätmeid, vanu ravimeid ja muud. Uue kodumasina ostmisel saab vana samasse kauplusesse tagastada. Aegunud ravimid saab viia apteeki. Prügi sorteerimisel on väga palju nüansse ning see vajab harjumist ja harjutamist. Kahtluse korral leiad head juhised edasisteks sammudeks siit: https://kuhuviia.ee/sorteerimisjuhised.
