Enne filmiarvustuse lugemist soovime üle rõhutada:
• Filmis tegutsenud investorid kasutasid keerulisi tuletisinstrumente, mis ei ole jaeinvestoritele kättesaadavad.
• Artikli idee on anda investeerimishuvilistele mõtteainet ja julgustada alati endale selgeks tegema investeerimisvõimaluse tingimused ja üksikasjad.
Viimasest finantskriisist aastatel 2008−2009 on räägitud ja kirjutatud palju. Kriis seostub tavaliselt kaotustega, kuid igas kriisis on ka võitjad. Siinkohal ei pea ma silmas neid tarkpäid, kes tagantjärele targutades hüüavad: ”Ma ju ütlesin!”. Pean silmas investoreid, kes oskasid kriisi ette näha, seda hästi ajastasid ning kes sellelt ka reaalselt teenisid.
Film „The Big Short“ (est. „Suur vale") räägib ettenägelikest investoritest, kes suutsid USA eluasemelaenude turu kokkukukkumiselt teenida sadu miljoneid. Need sajad miljonid ei tulnud kergelt. Filmikangelastel oli julgust massist erineda ja teha finantsturgudel panuseid, mida enamik pidas rumalaks – ”ainult rumal panustaks eluasemelaenude turu vastu”. Neil oli pühendumist, et teha endale selgeks keerulised finantsinstrumendid, uurida investeerimistoodete tingimuste nn peent kirja ja mitmesajalehelisi prospekte ning võtta ette käigud tuhandete kilomeetrite kaugusele nö põllule tegelike kinnisvaraobjektidega ja tegelike eluasemelaenu võtjatega tutvumiseks – asi, mida enamik investoreid ei viitsinud teha. Neil oli kannatlikkust, et oma aeg ära oodata – ootamine tähendas valulikke kümnete miljonit suuruseid kulusid.
Filmikangelasteks olid kolm üksteisest sõltumatult tegutsenud investorite gruppi, kelle tähelepanu äratas pankade hoolimatus ja investorite ükskõiksus USA eluasemelaenude pakendamisel võlakirjade ja keerukate finantsinstrumentide vormi. Filmikangelased nägid ette saabuvat eluasemeturu kriisi ja selle ahelreaktsiooni maailma finantsturgudel.
Pelgalt ettenägelikkusest finantsturgudel aga ei piisa. Sul võib olla õigus, kuid õigusega ei ole finantsturgudel midagi peale hakata. Ettenägelikkus ja õigus tuleb ka rahaks pöörata. Filmikangelased seda suutsid, ehkki ka neil tuli sellel teel ette mitmeid karisid. Peamised takistused õiguse maksmapanekul oli liiga varajane ajastus, tööriistade puudumine, ”kihlveo” vastaspoole pankrotistumine ja liigne ahnus.
Sul on õigus, aga sa oled liiga varajane
Filmi üks peategelasi fondijuht Michael Burry (Christian Bale) tegi oma hiigelpanuse eluasemeturu vastu veidi liiga vara. See tõi kaasa surve kolleegidelt ja fondi investoritelt, kes pidasid Burry investeerimisteesi hulluks kinnisideeks, mis tõi esialgu kaasa vaid kulusid. Ajal kui aktsiaturud ümberringi tegid rekordeid, sulas Burry fondiosaku väärtus nagu kevadine lumi. Et vältida pettunud investorite massilist lahkumist fondist ja sellest tulenevat fondi nn. hiigelpanuse sulgemist kahjumiga, kasutas fondijuht õigust piirata klientide lahkumist fondist. Vihased kliendid ähvardasid fondijuhti seepeale kohtuhagiga.
Kui Burry panus mitmeid kuid hiljem õigeks osutus ja USA eluasemeturg kukkuski kokku, nägid kliendid lõpuks tootlusnumbrit +489%. Filmist ei selgu, kas needsamad eelnevalt vihastanud kliendid ka lõpus fondijuhile ”aitäh” ütlesid.
Burryl läks õnneks, aga ilmselt olid mitmed teised ettenägelikud, kuid pisut liiga varajased investorid sunnitud sarnased positsioonid kannatamatusest, kaasinvestorite surve või raha lõppemise tagajärjel sulgema. Nagu ütleb üks tuntud finantsturgude kohta käiv lause ”turud võivad ebaratsionaalsed olla kauem, kui sul jätkub vahendeid selle vastu panustada”.
Sul on õigus, aga sul ei ole tööriistu sellelt teenimiseks
Turu langusele panustamine on keerulisem kui tõusule panustamine. Tõusule panustamine on lihtne ja ühtviisi kättesaadav nii saja euroga toimetavale algajale kui saja miljoniga tegutsevale elukutselisele – vaja on vaid osta väärtpaberit ja oodata selle hinna tõusu. Langusele panustamiseks on tänapäeval samuti võimalused olemas – väärtpaberite lühikeseks müümine, müügioptsioonid, nn. tagurpidi ETF-id jne. Kui aga on soov teha väga eriline panus eluasemelaenude ebaõnnestumisele, on vaja kapitali ja suhteid suurte pankadega, kes asuksid sellise ”kihlveo” vastaspoolteks. Filmis nägime, et sellised keerulised instrumendid ei olnud kättesaadavad väikesele investeerimisfirmale Brownfield Capital ja ”suurte” laua taha pääsemiseks tuli neil kasutada pensionile läinud jõuka väärtpaberikaupleja Ben Rickerti (Brad Pitt) abi.
Sul on õigus, aga kokkulepitud kasumit ei maksta sulle välja
Turgude vastu panustavad investorid sõltuvad ka sellest, kas nende kasutatavaid keerulisi finantsinstrumente hinnastatakse õigesti. Ka filmikangelased olid hädas, et nendega ”kihlveo” sõlminud suured pangad viivitasid nende kihlvedude õiglase hinnastamisega. Kui eluasemeturud olid juba languses, tähendanuks õiglane hinnastamine ”kihlveo” vastaspoolteks olnud pankade jaoks suuremaid kohustusi ja kehvemat bilanssi. Kaotuste tunnistamist lükati pankade poolt edasi niipalju kui võimalik. Seega – finantsturud ei ole alati efektiivsed ja keeruliste instrumentide hinnad ei ole alati õiglased.
Sul on õigus, aga muutud liiga ahneks ja jääd kasumi lukkupanekuga hiljaks
Kaotuste tunnistamine kihlveo vastaspoolteks olnud suurte pankade poolt tõi samas uue mure – kas need pangad on üldse võimelised võidud ettenägelikele investoritele välja maksma? Mure oli reaalne ja näiteks pankrotti läinud Lehman Brothersi puhul see risk realiseeruski (küll mitte filmis). Eluasemelaenuturu vastu panustanute kasumlikeim hetk positsiooni sulgemiseks oli paanika tipphetk – samas sellel tipphetkel ei pruukinud tehingu vastaspooled enam maksevõimelised olla.
Liigne ahnus kasumi fikseerimisel võib tähendada, et kui paanika vaibub, on võit õnnestunud tehingust juba oluliselt väiksem. Teine kuulus finantsturgude hüüdlause ”osta siis, kui veri on tänavatel” tähendab filmi kontekstis seda, et sulge oma kasumlik tehing paanika tipphetkel. Filmis suutis seda üsna täpselt teha FrontPoint Partners fondijuht Mark Baum (prototüübiks tegelikult sellise tehingu teinud fondijuht Steve Eisman), kellel oli närvi oodata paanika süvenemist ja kes suutis kasumi lukku lüüa hetkel, kui USA finantssüsteem oli 2008. aasta sügisel kõige lähemal kokkuvarisemisele.
Lõpetuseks – mida on meil filmist ja laiemalt võttes eelmisest finantskriisist õppida? Kas hüpoteekvõlakirjad ja neil põhinevad keerulised finantsinstrumendid on kurja juur ja tuleks ära keelata? Minu arvates mitte. Põhjuseks oli ikkagi riskide vale hindamine ja investorite tegemata kodutöö. Pole mõtet süüdistada ühte töövahendit, kui probleem oli kontoritooli ja arvutimonitori vahel.
Kas ka praegusel hetkel on meie ümber selliseid investeerimisvõimalusi? Usun, et on küll, aga neid tuleks otsida unustatud ja ebapopulaarsete asjade hulgast.
Lisaks filmikangelastele teenisid kriisilt omamoodi ka filmitegijad – filmi müügitulu ületas tehtud kulutused ligi kolmekordselt.
Endriko Võrklaev
SEB Pensionifondide juht
Rõhutame üle, et tegemist on filmiarvustusega ning põhineb ainult isiklikul arvamusel.
Filmis tegutsenud investorid kasutasid keerulisi tuletisinstrumente, mis ei ole jaeinvestoritele kättesaadavad. Artikli idee on anda investeerimishuvilistele mõtteainet ja julgustada alati endale selgeks tegema investeerimisvõimaluse tingimused ja üksikasjad.
