Ava kodulehe mobiiliversioon Üles

Foorum

Majanduskeskkond - 26.02.2021

Peeter Koppel: praeguse kummalise keskkonna lõppu veel ei paista

Peeter Koppel: praeguse kummalise keskkonna lõppu veel ei paista Kui vaja, siis Euroopa Keskpank sekkub

Kõikvõimsad keskpangad on tänaseks majanduse keskpunktis.

Keskpangad on suutnud nimelt viimased kolm aastakümmet nügida varade hindu kõrgemale pärast iga kriisi, samas hoides inflatsiooni kontrolli all. Selline siiski mõnevõrra debateeritav edukus on usku keskpankade (kõik)võimsusesse ainult kasvatanud. Tasapisi on hinnastabiilsuse eesmärgile (ehk eesmärgile hoida inflatsioon kontrolli all) lisandunud teisigi eesmärke. Suurima eesmärgina on taustal süsteemi püsti hoidmine, kuid hinnastabiilsusele on lisandunud veel teatud hulk nö. väiksemaid, uusi ja huvitavaid eesmärke. Näiteks ei tohiks Euroala riikide laenamiskulud teineteisest liiga (!) palju erineda.

Kui vaja, siis Euroopa Keskpank (ECB) sekkub. Samuti on keskpanga eesmärkidesse lisandunud majanduse rohelisuse suunas nügimine. USAs on Föderaalreserv lisaks hinnastabiilsusele jälgimas juba päris kaua ka tööhõivet. Täistööhõive eesmärgi kontekstis räägitakse täna aga USA-s uue teemana vajadusest vähendada ebavõrdust ning nügida keskkonda suunas, kus just vähemuste sissetulekud saaksid kasvada. (Paradoksaalne on muidugi see, et just lahket monetaarpoliitikat on võimalik seostada viimase aja ebavõrdsusplahvatusega).

Keegi ei taha ega kavatse säästa

Samuti on õpitud 2008nda aasta kriisist. See näitas nimelt selgelt, et mida pikem kriis, seda suurem on struktuurne kahju majandusele ja tööturule. Samuti ehmatas toonane deflatsiooniline šokk terve põlvkonna majanduspoliitika ohjajaid (võib-olla mõne erandiga Eestis) ära. Keegi ei leia, et keset deflatsioonilist sokki tuleks kärpima hakata. Deflatsiooniga võitlemine on aga osutunud suuremaks pähkliks, kui keegi oleks osanud arvata.

Samuti ei ole juhtunud seda, mida kardeti – hiiglaslik laenukoormus ja fiskaaldistsiplineerimatuse festival ei ole viinud riikide laenamiskulude kasvuni. Jah, seda eeldusel, et laen on emiteeritud oma valuutas ning keskpank otsustaval hetke osa sellest oma bilanssi „ära korjab.“ Selle konkreetse eksperimendi pikaajalisemad mõjud ei ole aga teada ning eeldada võib, et taolise (mugava) lähenemisega jätkatakse seni, kuni selle teisesed mõjud kontrolli alt väljuma kipuvad. 

Kuna deflatsioon on eelmise kriisi kogemusel majanduspoliitika ohjajate hinnangul selgelt hullem koll kui inflatsioon, siis ilmselt on juurde tekkinud teiseste eesmärkide ning ka mainitud Suure Eesmärgi nimel oodata, et rahatrüki- ja fiskaalse stimulatsioonifestival jätkubki seni, kui sellele pannakse piir veidi tõsisemalt kasvama hakanud inflatsiooni tõttu. Kuna aga eelmise kriisi järel on inflatsioon keskpankade maagilisest piirist (2%) olnud pidevalt allpool, ollakse ilmselt valmis tolereerima mõnda aega ka sellest „maagilisest“ piirist kõrgemat inflatsiooni. Seda nii Suure Eesmärgi kui ka tasapisi tekkinud teiseste eesmärkide nimel. Nii OECD kui Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on andnud signaale, et praegu pole aeg ei säästa ega kärpida. Praeguse kriisi järel vajavat majandus kasvu taastamiseks riigipoolsete investeeringute tõuget. Nii keskpangad kui valitsused näivad olevat otsustabud hoida nii fiskaal- kui monetaarpoliitika erakordselt lahketena. Fiskaalse distsiplineerituse vajadusest on viimasel ajal olnud tõesti kuulda olnud vaid ja ainult Eestis.

Varade hindu tõukab samuti keskpankade tegevus

Varade hinnad sõltuvadki sellises keskkonnas paraku kõige enam just keskpankade tegevusest. Hindade kohatine jätkuv ülespoole liikumine lähtub turgude poolt omaks võetud eeldusest, et keskpangad loovad rohkem raha, kui reaalmajandus suudab ära absorbeerida ning nö. ülejääk leiab tee finantsvaradesse. Lisaks ei nähta praeguses keskkonnas raha kui sellist enam pikaajalise akumulatsioonivahendina. See selgitab ka seda, miks väga alternatiivsed ja ilma kasutusväärtuse ning ilma selge sisemise väärtuseta alternatiivsed varad on koha leidnud ka selliste investorite portfellides, kes on seni lähtunud pragmaatikast.

Kõige tähtsam keskkonna defineerimine

Pikemas perspektiivis on suhteliselt selge, et majandus, mille keskpunktis on keskpankade ja valitsuste poolne stimulatsioon, ei saa endaga hästi hakkama. Isegi kirglikult riigiusku isik on sunnitud ajaloolist kogemust vaadeldes nentima, et suur riigi osakaal majanduses tähendab vähest motivatsiooni tootlikkuse parandamiseks ning seega mõjub majanduse pikaajalisele kasvupotentsiaalile halvasti. Ka üle viie aasta endast märku andev inflatsioon ei lahenda näiteks Euroala struktuurseid probleeme, milleks on kulutamisaltid valitsused, kahanev konkurentsivõime ja kesine tootlikkus. Seni, kuni nendega tegelema ei asuta, toidetakse lihtsalt stagnatsiooni, kus tahes-tahtmata kannatavad tublid (efektiivsed ja säästjad) ning võidavad need, kes võlgu on. See ongi praegune keskkond. Sellega võiks arvestada nii üks sini-must-valge lipuga väikeriik kui ka investor.

 


Peeter Koppel
SEB privaatpanganduse strateeg

 


Veel artikleid

Arhiiv

Jälgige meid

 
S|E|B

Tähelepanu! Teie veebilehtiseja ei vasta SEB kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Attention! Your web browser does not correspond to the requirements needed to visit SEB website. Please change web browser or device that you use for browsing the site.

Внимание! Ваш браузер не отвечает требованиям, необходимым для посещения сайта SEB. Просим поменять браузер или устройство, при помощи которого вы производите поиск в браузере.