Maailma majandus on pretsendenditul pausil. Selle pausi peamine probleem seisneb selles, et tulusid ei ole, kuid nii kulud kui kohustused „jooksevad edasi,“ tekitades sellega üha problemaatilisemaid lünki. Lünki, mille täitmiseks on keskpangad ja valitsused on üle maailma juba astunud täiesti pretsedendituid samme.
Tänaseks paistab olevat vägagi selge, et käimasolev kriis ületab oma mastaapidelt selle, mis algas 2008. Samuti on juba üllatavalt palju võrdlusi ka 1929. alanud Suure depressiooniga.
Suur depressioon oli USAst alanud globaalne pikaajaline majanduslangus, mis kestis 1930ndate teise pooleni. Vahemikus 1929-1932 langes globaalne kogutoodang ca 15%. (Võrdluseks 2008-2009 kriisi ajal langes globaalne kogutoodang vähem kui paar protsenti.) Rahvusvaheline kaubavahetus langes 50%, tööpuudus jõudis USAs tasemele 23% ning paljudes riikides kolmandikuni.
Ei ole mingit kahtlust, et arusaadavatel põhjustel majanduse pausilepanek ongi väga tõsiste tagajärgedega. Aga depressioon? Täna on siiski veel võimalik arutleda teemal, et jah, sügav surutis on käes, kuid depressiooni saabumine ei ole seekord veel (õnneks) sugugi kindel. Laev on jäämäega juba kokku põrganud, kuid see ei pruugi tähendada veel laevahukku. Miks ma nii arvan?
Esiteks reageerimine kriisile on olnud üllatavalt kiire. Valitsuste ja keskpankade meetmed moodustavad tänase seisuga maailma kogutoodangust juba ca 5%. Ühendriigid (ja ka mõned teised) jagavad peagi nö. „helikopteriraha“ otse kodumajapidamistele. Kokku on Ühendriikide planeeritava fiskaalse stimulatsiooni maht 10% SKTst. „Helikopteriraha“ on sellest pea pool. Hiinlased kasutavad aga juba vana-head meedet ning asuvad jõuliselt taristusse investeerima. Planeeritavate (uute) investeeringute maht moodustab ca 3% SKTst. Suure tõenäosusega saab investeeringute maht olema suurem. Euroopa Liit ja Saksamaa on samuti läinud (ainuvõimalikku) fiskaalse stimuleerimise teed. Kui tavapäraselt on Saksamaa olnud hüüdjaks hääleks kõrbes oma jutuga fiskaalse distsiplineerituse vajalikkusest, siis praegune kriis näib olevat suhtumist täielikult muutnud ning stimulatsioonimeetmete mahuks planeeritakse suisa 11% SKTst. Euroopa komisjon on maha võtnud liikmesriikide eelarvedefitsiidi piirangud. Euroopa Kekspank on tekitanud mehhanismi nimega PEPP (Pandemic Emergency Purchase Program), mis võimalda otse laenamist ilma Euroopa Stabiilsusmehhanismita (ESM). Ühtlasi võimaldab PEPP mööda hiilida diskussioonist euroala ühiste võlakirjade osas, millele sakslased (ja ilmselt ka meie) kindlasti (vähemalt veel) vastu oleksid.
Valitsustele ei jäägi midagi muud üle, kui võimaldada algselt kirjeldatud lünkade täitmist seni, kuni pandeemia möllab ning inimesed peavad võimalikult palju kodus püsima. Aga depressioon?
Murdepunkt tõsisest majandussurutisest depressiooni tekiks siis, kui valitsused ei suudaks enam kas inimesi (ja/või finantsturge) veenda oma võimekuses ajutisi „lünki täita.“
Ühendriikides on suurim defitsiit olnud 30% SKTst ja seda Teise maailmasõja ajal. Hetkel räägime me defitsiidist mis jõuab üle pooleni sellest (15% ja enam) - ning tõeliselt tundmatu maa eeltoodud numbri osas saabukski alles siis, kui majanduse paus (liikumispiirangud) jääksid kehtima pikemaks ajaks. Hetkel me eeldame ju jätkuvalt, et viiruse inkubatsiooniperiood on kaks nädalat ning Hiina näite varal paistab, et levik on ka pidurdatav.
Samas on ka selge, et valitsuste poolne lünkade täitmine ei saa igavesti majandustegevust asendada ning see viib tõenäoliselt arenguni, kus tööealisel elanikkonnal lastakse järk-järgult (teatud peenhäälestatud piirangutega) tööle naasta. See toob majanduse pausilt osaliselt välja.
Ei ole kahtlustki, et hetkel käib vilgas mõttetöö ka kontekstis, kuidas oleks võimalik lahendada võrrandit, kus üheks osaks on suhteliselt madalama riskiga tööealise elanikkonna liikumispiirangute vähendamine ja teisel pool meditsiinsüsteemi toimivuse säilitamine.
Samuti käib mõttetöö selles osas, kuidas veidigi normaalsemas keskkonnas muidu hästi toimivaid ärimudeleid pausi ajal elus hoida? Või kuidas eraisiku(te) tasandil oleks võimalik hakkama saada nii, et ühiskonda koos hoidvad traagelniidid liiga pingule ei tõmbuks?
Kokkupõrge on juba toimunud, laev lekib, kuid eeldustel, et viiruse levik saadakse teatud mõttes kontrolli alla, laiem avalikkus ei kaota usku valitsuste võimekusse „lünki täita“ ning nähtavas tulevikus õnnestub majandus vähemalt osaliselt avada, võib see tähendada seda, et majanduslikku depressiooni (laevahukku) õnnestub napilt vältida. Lootus, küll õrn, selleks on olemas.
Peeter Koppel
SEB privaatpanganduse strateeg
