Koroonakriis sunnib niigi rängalt võlgu olevaid riike laenukoormust veelgi suurendama. Millise tuleviku taoline keskkond kujundab?
Valitsused on valmis kulutama mõõdutundeta
Koroonaviirus ja selle leviku aeglustamiseks kehtestatud piirangud ähvardavad kaasa tuua sügavaima majanduslanguse alates 1930ndate aastate Suurest Depressioonist. Sellise karmi hinnangu maailmamajandusele andis lõppeval nädalal Rahvusvaheline Valuutafond IMF. Tõepoolest, mida päev edasi, seda süngemaks majandusprognoosid muutuvad. Esialgu paariprotsendist majanduslangust kuulutanud ennustused on tänaseks tõmmatud juba -10% lähedale. Majanduslangus ei tähenda vaid rahanumbreid, vaid hulka inimlikke kannatusi. Hirm ähvardava sotsiaalse katastroofi ees sunnib riike tegema väga suuri kulutusi, et halvimat ära hoida. Kui suureks kujuneb meetmete hind ja kuidas neid kinni maksta, on pigem teisejärguline.
Vähene tähelepanu hinnalipikule on mõistetav. Kindlasti soosib seda ka asjaolu, et juba kümmekond aastat ollakse tegutsetud keskkonnas, kus laenamine on riikide jaoks tasuta või ollakse sellele lausa valmis peale maksma. See on väga erinev 2009. aastast. Suuremate riikide abipaketid sisaldavad nüüd rohkem nulle, kui enamus meist iial näinud on. Kuigi suurema osa lubatud summadest moodustavad laenugarantiid, millest reaalselt tuleb käiku anda loodetavasti vaid murdosa, on summad siiski muljetavaldavad. Näiteks Itaalia ja Saksamaa abipaketi maht jääb hetkel 750 miljardi, Prantsusmaal 350 miljardi ja Hispaanias 200 miljardi euro kanti.
Laenamine pole nii soodne kui loodeti
Raha selleks ei tule küll (veel?) otse keskpanga kontolt ja näiteks Itaalia puhul on ennustatud, et riik peab tänavu välja andma 400 miljardi väärtuses võlakirjasid. Analüütikute hinnangul tõuseb Itaalia laenukoormus suhtena SKPst varasema 134% juurest seetõttu üle 150% taseme. Seejuures on tegemist alles majanduse esmaste päästmismeetmetega ja suure tõenäosusega tuleb majanduse stimuleerimist eelarvepoliitika abil jätkata aastaid. Selleks kulub veel väga palju laenuraha.
Nende laenude intressimäär ähvardab kujuneda aga kallimaks, kui varem oodatud, seda vaatamata Euroopa keskpanga jõulistele pingutustele. Kuigi keskpank plaanib tänavu osta finantsturgudel võlakirjasid 1,1 triljoni – jah, miljoni miljoni! – euro eest, pole see olnud piisav. Investorite hirm selle ees, et Itaalia ei suuda oma võlgasid teenendada, on põhjustanud müügilaine, mille tulemusena on Itaalia 10-aastaste võlakirjade tootlus tõusnud kõigest kahe nädalaga 1,5%lt 1,9%ni. Sama või isegi madalamat intressi maksab suur hulk eestlasi oma kodulaenu pealt . Erinevus Euroopa „riskivaba“ finantsvara, Saksamaa 10-aastase võlakirja, tootlusega on kasvanud 2,3% juurde.
Kas koroonavõlakirjasid tuleks toetada?
Sellest tulenevalt on Itaalia otsimas kõiki võimalusi, et oma laenamiskulud kontrolli alla saada. Üks lahendus selleks oleks riigispetsiifiliste riskide hajutamine teiste Euroala liikmesriikide abil, andes uusi võlakirjasid välja ühiselt – tuntud kui „koroonavõlakirjad“. Loodetavalt oleks ühiselt tagatud võla hind oluliselt madalam. Selle saavutamiseks on Itaalia üheskoos paljude teiste riikidega moodustanud jõulise ühisleeri.
Taoline lähenemine ei ole meeltmööda aga mitmele põhjapoolsemale, ajalooliselt konservatiivsema eelarvepoliitikaga riigile, eesotsas Hollandiga, kes ettepanekule vähemalt sama jõuliselt vastu puikleb. Vastasleeri hirmutab mõte, et ühiselt tagatud võlakirjadega jätkatakse pillavat toetuste jagamist ka seal, kus abi pole hädavajalik. Lisaks võib ühine garantii tõsta finantsturgudelt laenamise hinda seni vastutustundlikku eelarvepoliitikat ajanud riikide jaoks.
Üksmeele ja solidaarsuse puudumine Euroalal on vesi skeptikute veskile ja erinevus Saksamaa ja Itaalia võlakirjade tootluste vahel käriseb seetõttu veelgi. Musta stsenaariumi kohaselt päädib pettunud Itaalia süvenev euroskeptitsism rahaliidust lahkumisega, mis investorite vaatevinklist on hirmutav perspektiiv. Lisaks Itaaliale satuksid nii löögi alla pea kõik kõrge võlakoormusega Euroopa riigid.
Teisalt on vastaspoolele üle tulnud mitmed senised ühist laenamist vastandanud eksperdid. Põhjuseks see, et Itaalia ja teiste kõrgema võlakoormusega riikide edasine intressikoormuse kasv on suurem oht Euroopa majandusele kui see, et Itaalia ülemäära kulutab või raha hind teiste jaoks komakoha võrra tõuseb.
Intressimäärad ja inflatsioon
Tõenäoline tulevik on siiski selline, kus Eurotsoon jääb püsima ja Itaalia selle liikmeks. Küll on koroonakriisi garanteeritud kaasavara hiiglaslikud riigivõlad. Ilmselgelt saab tohutu võlakoorem olema pidev finantsrisk ja otsene takistus maksutulude sihipärasel kasutamisel. Eeldades Euroopa poliitikute valmidust üheskoos jätkata, siis ei ole keeruline arvata, millisel tasemel püütakse järgneval kümnendil hoida intressimäärad ja millisel inflatsioon.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
