Eesti tööturg on koroonakriisile reageerinud küllalt jõuliselt, kuid tänu varasemale väga kõrgele tööhõivele, on üldpilt endiselt hea. Koroonapiirangud muudavad järgnevad kuud majanduses küll raskeks, kuid lootus vaktsiini peatsele saabumisele motiveerib ettevõtteid vastu pidama.
Eesti tööhõive on endiselt kõrge
Statistikaameti värske tööjõu-uuringu tulemused näitavad, et koroonakriis on tööturule andnud paraja löögi, kuid kevadise kukkumise järel on olukord stabiliseerunud. III kvartalis oli Eesti tööhõive määr 66,3% ja töötus 7,7%. Tavapärase aktiivsuse suurenemise tõttu suvekuudel, kasvas eelneva kvartaliga võrreldes nii hõive kui töötus. 2020. aasta II kvartalis piirdus hõive 65,4%ga, töötus 7,1%ga. Eelmise aastaga võrreldes on see muidugi oluline tagasiminek. 2019. aasta III kvartalis olid Eesti tööturunäitajad ühed Euroopa parimatest: tööhõive 69% ja töötus alla 4%.
Üllatavalt on Eesti tööturunäitajate halvenemine olnud üks kõige järsematest Euroopa Liidu riikide seas. III kvartali andmed on kättesaadavad väheste riikide kohta, kuid II kvartalis oli hõive kahanemine veel kiirem ainult Iirimaal, Bulgaarias ja Hispaanias. Kui Eestis langes tööhõivemäär aastases võrdluses 2,7%, siis Euroopa Liidus keskmiselt vaid 1,5%. Põhjus võib peituda erinevustes riikide tööturumeetmetes ja nende ajastuses. Tööhõive aeglasemat langust võib mõjutada jäik seadusandlus, osaajaga töö ulatuslikum kasutamine jpm. Vähemalt eelmise majanduskriisi ajal on siinse tööturu paindlikkust peetud siiski positiivseks ja põhjuseks, miks kriisist taastumine siinmail kiiremiini kulges. Vaatamata tööturunäitajate halvenemisele, kuulub Eesti endiselt Euroopa mõistes väga heas seisus oleva tööturuga riikide hulka. 2020. aasta II kvartalis oli 15-74-aastaste inimeste tööhõive Eestist kõrgem ainult Hollandis ja Rootsis.
Talv on tulekul
Vaadates hõivemuutust tegevusalade lõikes, pole mingi üllatus, et enim töökohtasid on kadunud majutuse ja toitlustuse alal. Statistikaameti andmetel töötas 2019. aasta III kvartalis sel alal 29 000 inimest, ent aasta hiljem 22 000 ehk neljandiku võrra vähem. Kõvasti on pihta saanud ka meelelahutussektor, kus töötajate arv on aastaga vähenenud rohkem kui 4000 inimese võrra. Üle 4000 töökoha on tööjõu-uuringu andmetel kadunud ka jae- ja hulgikaubanduses. Küsitlusel põhinev tööjõu-uuring annab kohati ka üllatavaid tulemusi. Näiteks oli töötajaskonna vähenemine protsentuaalselt suurim finantssektoris, lausa 30%. Väidetavalt on hõive vähenenud üle 4000 inimese võrra ka tervishoiu ja sotsiaalhoolekande alal. Seevastu tegi statistikas suure hüppe tööhõive ehitussektoris.
Ka registripõhised andmed kinnitavad, et hõive langus oli III kvartalis suurim majutuse- ja toitlustuse alal. Maksuameti statistika põhjal kadus palju töökohtasid aga ka haldus ja abitegevuste alal ning töötlevas tööstuses. Palgasaajate arv kahanes kummalgi alal aastaga enam kui 4000 inimese võrra. Protsentuaalselt oli langus suurim mäetööstuses, kus kadus praktiliselt veerand töökohtadest. Erinevalt Statistikaametist, näitavad maksuameti numbrid aga, et kaubanduses ja tervishoius palgasaajate arv hoopis kasvas.
Kokkuvõttes on selge, et sellel aastal on kaks kõige rängemini kannatanud haru turism ja meelelahutus. Neil aladel jätkub hõive vähenemine ka lähikuudel, sest koroonaviiruse vastased piirangud Eestis suure tõenäosusega karmistuvad. See suurendab ka töötust, ent et tegemist on pigem väiksemaarvulise töötajaskonnaga tegevusaladega, siis töötuse määr tervikuna väga kõrgete numbriteni ei jõua. Teatav lohutus on ka see, et suurem osa kaduvatest töökohtadest asuvad Tallinnas, kus uue ameti leidmine on lihtsam kui mujal. Piirangud teevad äri keerulisemaks ka teistes sektorites, ent nüüd, kus koroonavaktsiin tundub olevat juba käegakatsutavas kauguses, proovivad ettevõtted vastu pidada.
Tööturg pärast koroonaviirust
Üks populaarne teema, mille üle majanduseksperdid tänavu väitlevad, on see, kas ja kuidas muudab koroonapandeemia globaalset tööturgu pikemas plaanis. Töötamine kodukontorist, tööreiside asendumine veebikoosolekutega jms on aidanud murda harjumuspäraseid kombeid. Juba on neid, kes usuvad, et nõudlus kontoripindade järele kahaneb drastiliselt, inimesed kolivad suurlinnadest elama maale ja väheneb globaalne süsinikuheide. Taoliste ennustuste häda kipub olema selles, et üle hinnatakse lühiajalisi aspekte ja alahinnatakse pikaajalist vaadet. Tõde selgub muidugi siis, kui kontoritesse naasmine taas ohutuks muutub.
Kui kaugtöö on tõepoolest tulnud selleks, et jääda, ei pruugi tulevik siiski roosiline olla. Suuremahulise kaugtöö üks tulemus võib olla surve rikaste riikide palgatasemele. Kui füüsiline kohalolek pole enam oluline, siis avarduvad ka piirid, kust tööandjad saavad töötajaid värvata. Ideaalis kõlab ju hästi, kui Londoni sünge City asemel on sama tööd võimalik teha mõnes idüllilises Briti külakeses, kuid sama hästi võib töö toimuda siis juba ka Kuressaares, Chișinăus või Bangalores. Kindlasti parandaks ulatuslikum kaugtöö kõrge kvalifikatsiooniga välisriikide kodanike ligipääsu atraktiivsetele töökohtadele läänes. Võib aga arvata, et see lubaks tööandjatel piirduda ka märksa madalama palgatasemega, kui ollakse siiani oldud sunnitud maksma kohalikele.
Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik
