Ava kodulehe mobiiliversioon Üles

Foorum

Investeerimine - 02.04.2014
investeerimine | majandus

Levinud majandusnäitajate lihtne seletus II osa

Hinnang, kas majandusel läheb hästi või halvasti, langetatakse majandusmõõdikute alusel. Eelmises artiklis rääkisime lahti enim levinud mõisted, nagu SKT, töötuse määr ja inflatsioon. Seekord heidame valgust nii raha- kui ka eelarvepoliitika olemusele ja otstarbele ning nende poliitikate vahelisele erinevusele.

Mõlema poliitikaga juhitakse majanduse kasvukiirust: ergutatakse, kui olukord on kehv, ja aeglustatakse, kui majandusel on oht liiga kiire kasvu tõttu üle kuumeneda.

Monetaar- ehk rahapoliitika

Olemus.Rahapoliitika abil juhib keskpank rahapakkumise mahtu ja kasvukiirust, et edendada majandust ning hoolitseda selle stabiilsuse eest. Näiteks liiga kiire rahapakkumise kasv põhjustab inflatsioonimäära tõusu ja majanduse ülekuumenemist. Ülemäära pikaldane rahapakkumise kasv võib aga majanduskasvu aeglustada.

Poliitika kujundaja. Rahapoliitikat juhib tavaliselt riigi või rahaliidu – nagu näiteks euroala – keskpank. USA monetaarpoliitikat määrab USA keskpank, mida kutsutakse Föderaalreserviks (Fed). Euroala monetaarpoliitikat kujundab Euroopa Keskpank (EKP).

Meetmed. Nii raha- kui ka eelarvepoliitika võivad majandusaktiivsust kas ergutada või piirata. Majanduskasvu kiirendamiseks kasutusele võetud majanduspoliitilisi vahendeid nimetatakse ergutavateks meetmeteks, ülekuumenenud majandust piiravaid abinõusid kutsutakse ohjeldavateks meetmeteks. Rahapoliitika ergutavad meetmed kasvatavad rahapakkumist tavapärasest kiiremini, ohjeldavad meetmed pidurdavad seda kasvu või isegi vähendavad rahapakkumist.

Rahapoliitika peamised vahendid on avaturuoperatsioonid, intressimäärad ja kommertspankadele esitatavad reservinõuded.
Alljärgnevalt kirjeldame iga vahendi otstarvet ja rahapoliitika võimaluste piire.

Otstarve.Peamine rahapoliitiline hoob on avaturuoperatsioonid. Keskpank saab neid kasutades suurendada või vähendada majanduse baasraha (ringluses oleva raha ja pangareservide summa) mahtu ning seeläbi kaudselt mõjutada rahapakkumist tervikuna. Ostes või müües riigi- või ettevõtete võlakirju ja välisvaluutasid, saab keskpank raha ringlusse lisada või sealt ära võtta.

Intressimäärasid muutes võib keskpank teha laenamist lihtsamaks või keerulisemaks. Intressimäär on laenamise kulu ehk lihtsamalt öeldes raha hind.

Kui raha on odav, siis laenatakse rohkem ja majandus on aktiivsem. Näiteks leiavad ettevõtted, et projektid, mis 5% intressimääraga laenuraha korral pole elujõulised, on seda raha 2% hinna puhul. Madalam intressitase vähendab erasääste ja julgustab inimesi säästmise asemel rohkem tarbima, sest hoiustamiselt saadav tulu ei motiveeri.

Kommertspankade reservinõudeid muutes mõjutab keskpank väljastatavate laenude mahtu ja sedakaudu rahapakkumist. Kommertspangad on kohustatud hoidma teatud osa saadud hoiustest reservina keskpangas (kohustusliku reservi määr), et neil oleks hoiustajate nõudmiste rahuldamiseks piisavalt raha (tõenäosus, et kõik hoiustajad tahaksid oma raha samal ajal tagasi, on väike).

Mida väiksem on kohustusliku reservi määr, seda rohkem saavad pangad raha välja laenata. Kui reservi määr on 10%, siis tähendab see seda, et pangad saavad kaasatud rahast välja laenata 90%.

Puudused. Rahapoliitika peamine puudus on muutuste jõustumine ajalise nihkega, mis jääb vahemikku kahest-kolmest kvartalist kuni kahe aastani. Igal meetmel on oma kitsaskohad, näiteks enamikus riikides ei kehtesta keskpank kliendi käest küsitavaid intressimäärasid otse, vaid ta määrab selle intressimäära, millega ta annab kommertspankadele laenu. Teoreetiliselt peaksid kommertspangad selle järgi kohandama klientidele edasi laenatava raha hinda. Tegelikkuses oleneb klientidelt küsitav intress ka pangandusturul valitsevast konkurentsist.

Fiskaal- ehk eelarvepoliitika

Olemus. Eelarvepoliitika hõlmab maksude kogumise ja riiklike kulutuste juhtimist ning selle kaudu majandustegevuse suunamist. Näiteks majanduskasvu aeglustumisel saab valitsus kulutusi paisutades majandustegevust ergutada ja majanduskasvu kiirendada. Teine võimalus on makse vähendades suurendada maksude tasumise järel kätte jäävat tulu: nii saavad inimesed rohkem tarbides majandusele uut hoogu anda.

Poliitika kujundaja. Eelarvepoliitikat viib ellu riigi valitsus.Meetmed. Kaks peamist fiskaalmeedet on maksud ja valitsussektori tarbimine. Mõlemad mõjutavad riigi rahanduse seisu. Näiteks kui alandatakse makse või suurendatakse kulutusi, siis riigieelarve puudujääk kasvab. Seda defitsiiti rahastatakse laenuga: valitsus peab eelarve puudujäägi ulatuses võtma laenu või katma selle reserviga.

Otstarve. Eelarvepoliitikaga püüab valitsus mõjutada töötuse määra, inflatsiooni ja majanduskasvu ning stabiliseerida majandustsüklit.
Majanduslanguse ajal rakendatakse eelarvepoliitika ergutavaid meetmeid, nagu maksude langetamine ja valitsussektori kulutuste suurendamine. Ülekuumenenud majandust jahutatakse eelarvepoliitika ohjeldavate meetmega, nagu kõrgemad maksud ja kulukärped.
Majanduslanguse ajal võib valitsus majanduse elavdamiseks alandada maksumäärasid. Maksukärbete tulemusena jääb inimestele rohkem raha tarbimiseks ja investeerimiseks. Eratarbimise või investeerimise kosumine turgutab majandust.

Teise võimalusena võib valitsus suurendada riiklikke kulutusi, näiteks ehitades uusi kiirteid. See loob töökohti, vähendades nii töötuse määra.

Puudused. Kuigi eelarvepoliitiliste meetmete rakendamise ja tulemuste vaheline viivitusaeg on rahapoliitiliste meetmete omast lühem – eriti just riiklike kulutuste puhul, mis mõjutavad majandusaktiivsust otsesemalt kui maksumuudatused –, tuleb fiskaalpoliitiliste meetmete rakendamisel arvestada viivitusaja ja võimalusega, et tulemus jääb kasinaks või on mõju hoopiski oodatule vastupidine.
Näiteks maksulaekumised võivad riigitulude suurendamiseks tehtud maksutõusu tulemusena hoopiski väheneda, sest suurem maksukoormus räsib tarbijate ja ettevõtete aktiivsust. Teiseks võivad valitsussektori kulutused küll anda majandusele lühiajalise tõuke, ent sellega kaasnev võlakoormuse suurenemine võib hiljem tekitada uusi probleeme.

Harvardi Ülikooli majandusprofessor Jeffrey Frankel on öelnud, et kui majandusel läheb väga hästi, siis peaks riigieelarve olema ülejäägis, majandussurutise ajal peaks eelarve olema puudujäägiga.
Allolevast tabelist leiate raha- ja eelarvepoliitika meetmed, mida kasutatakse majanduskasvu ergutamiseks või pidurdamiseks.

Kokkuvõte. Raha- ja eelarvepoliitika on kaks peamist riigi majandusolukorda suunavat hooba. Kummalgi poliitikal on oma eelised ja puudused ning erineva mõjuga on ka nende raames rakendatavad meetmed. Seetõttu kasutavad poliitika elluviijad majanduskasvu stabiilsuse tagamiseks kombinatsiooni mõlemast poliitikast, majanduskasvu vajadust mööda kiirendades või jahutades.


Allikad: Ip, Greg, „The Little Book of Economics: How the Economy Works in the Real World”; European Central Bank; U.S. Federal Reserve System; CFA Institute; Investopedia

 


Ovidijus Sačilka
SEB Baltikumi kogumis- ja investeerimisvaldkonna strateeg

 

Eelnev teave on informatiivse iseloomuga. Seda teavet ei tohi käsitleda investeerimisalase soovituse andmise või nõustamisena ega toote või teenuse pakkumisena. Üldine teave nii investeerimise kui ka väärtpaberite kohta on kättesaadav SEB kodulehel aadressil www.seb.ee/investorkaitse

 


Veel artikleid

Arhiiv

S|E|B

Tähelepanu! Teie veebilehtiseja ei vasta SEB kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Attention! Your web browser does not correspond to the requirements needed to visit SEB website. Please change web browser or device that you use for browsing the site.

Внимание! Ваш браузер не отвечает требованиям, необходимым для посещения сайта SEB. Просим поменять браузер или устройство, при помощи которого вы производите поиск в браузере.