Peeter Koppel: kuupalk on sõltuvus, millest tuleb vabaneda

SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel usub ettevõtluse võimu. Lühiintervjuus jagab Peeter Koppel alustavatele ettevõtjatele nõu, miks ei tohiks muganduda palgatöötaja eluga ja milliste põhimõtetega arvestada meeskonna loomisel.

Milline oli Sinu esimene äri?

Ma ei ole äri selle sõna üldmõistetavas tähenduses kunagi teinud. Küll aga müünud oma oskusi ja kogemust. Ilmselt nimetaks mõni ka kunagist „veidikest spekuleerimist“ finantsturgudel omamoodi ettevõtluseks. Üldiselt, ma arvan, et minu aeg ettevõtluses käe valgeks saamises on veel ees. Statistika ütleb, et edukaimad ettevõtluses alustajad ongi just nii umbes-täpselt  minuvanused (Peeter Koppel on 44aastane – toim.)

Miks peaks üritama ettevõtlusega end teostada ja raha teenida, kui raha trükitakse kogu aeg juurde ja võlgu võib elada näiliselt lõpmatuseni?

Võlgu ei saa elada lõpmatuseni. Võlgu saab elada seni, kuni ollakse võimelised laenu teenindama. Ettevõtlus on aga midagi muud – ettevõtlus on looming. Luuakse väärtust. Ettevõtlus on sageli ka oluline osa sellest tähendusest, mida inimesed enda ellu otsivad. Olenevalt sellest, mis alal seda tehakse, võib sellest olla kasu nii endale kui teistele – suisa planeedile.

Tänapäeval arvatakse, et maailma muutmine käib plakatite all protesteerides ja ühiskonda koos hoidvaid traagelniite katkudes. Ei käi. Ajalugu on tõestanud, et maailm muutub eelkõige läbi heade ideede, mille loomise taga on olnud vähemalt osaliselt kasumimotiiv. Maailm muutub läbi innovatsiooni, mis võimaldab teha midagi kiiremini, paremini ja seejuures väiksema ressursikuluga.

Ettevõtlus võib tunduda hirmus mitmel rindel – kui kaotad, siis kaotad sajaga. Palgatööga ei saa rikkaks, aga vähemalt tunned end kaitstumana.

Kaitstud? Kaitstust võiks mõõta sellega, mitme kuu püsikulude jagu sul raha kontol on. Palgatöötajast keskklassi kodanik, kellel läheb väliselt justkui hästi, kuid kes elab poest-suhu, ei kipu evima piisavaid puhvreid. Samas veidigi eduka ettevõtja mured enam selles mõttes päris poest-suhu kategoorias ei ole, mis? Kuupalk on vastikult sõltuvust tekitav nähtus. Umbes nagu suhkur. Sõltuvustest tuleb aga vabaneda!

Kui tihti ise kodus või kontoris äriideid genereerid?

Ei saa öelda, et istun laupäeval kell 14:38 maha, võtan liitri mangomahla ette ja enne püsti ei tõuse, kui kaks ideed olemas on. Investeerimisideede – ehk minu tööd arvestades ka teatud mõttes äriideede – osas hoian kogu aeg silmad-kõrvad lahti. Paar eriti mahlast ideed (mingit sektorifondi või aktsiat analüüsida ja siis osta) on tulnud lihtsalt uudiseid ja dokumentaalfilme vaadates. Viimasel ajal kipuvad need ideed olema kas nö. rohelised või tervishoiuga seotud.

Idee üksi ei maksa midagi, meeskond peab ümber ka hea olema. Kust soovitaksid otsida meeskonnaliikmeid? Kas perekond tuleb kõne alla? Või otsiksid kontorist mõttekaaslasi?

See valdkond, kus ma töötan, on mulle võimaldanud töötada koos inimestega, kes on täiesti objektiivselt minu omast suurema kognitiivse võimekusega. Seega oleks mul loomulikult kiusatus vaadata ringi endiste ja praeguste kolleegide hulgas. Samas on elukogemus piisav selleks, et öelda, et superhea kognitiivse võimekuse ja ego suuruse vahel on üks optimaalne punkt, kus teine ei hakka veel esimest segama. Seega ma otsiks enda ümbrusest just selliseid inimesi, kelle puhul on see punkt optimaalses kohas – olgu nad siis sõbrad või kolleegid. Pere? Seal kipub mulle meenuma selline ütelus: Moses is Moses, but business is business.

Millal võiks äri stardipaketile saada samavõrd soodsat laenuintressi nagu koduasemelaenule?

Mitte kunagi. Need on erineva riskisusega tooted. Intress on riski hind. Esimese puhul võib kogu laenuandja raha kiiresti „lennukisse“ minna. Teisel puhul on jutt hästi tagatud laenust, kusjuures tagatisvara võib vist meil siin suisa likviidsekski pidada.

Miks ei riski pangad äriideede toetamisega nii palju kui riskikapitalistid?

Pangad tahavad anda välja standardiseeritud protsesside alusel mahuliselt massiivselt krediiti ning teenida selle pealt mõõduka riskiga mõõdukalt. Riskikapitalist ei tegutse kindlasti mingilgi määral võrreldavalt standardiseeritud protsesside kontekstis. Riskid on kõrgemad ja oodatav tootlus sellega seoses ka ikka palju mahlasem. Lisaks on selge vahe, kas anda laenu või investeerida.

Milline Ajujahi idee ja meeskond on Sind üldse kõnetanud? Kas kasutad kellegi teenust või tooteid?

Tunnistan ausalt, et Bolti algusaegadel vaatasin ma seda kui lihtsalt Uberi klooni – võib öelda et see „kõnetaski“ mind nii. Takkajärgi on selline seisukoht muidugi naiivne. Maailm on täis ettevõtteid, mida oma algfaasis võis käsitleda kellegi kloonina, kuid kellele arenes välja selgelt oma identiteet. Loomulikult ma kasutan Bolti. Aga ka UpSteam ei ole võõras.

Mida soovitaksid Ajujahilistele, et nad sinusuguse nõudliku tarbija üles leiaks?

Minusuguse tarbija saab oma teenust kasutama kohe, kui see on selline, mis vähendab minu stressi ja teeb mu elu mugavamaks. Sama Bolt on hea näide. Takso tellimine „vanasti“ oli paraja stressi allikas. Taksosõidu eest maksmine oli paraja stressi allikas – küll ei võetud kaarti, küll vaadati kaardiga maksjat kui mingit eriti tüütut tegelast. Sõna otseses mõttes ohiti ja ähiti. Küll sõideti „huvitavamat“ marsruuti mööda. Küll „eksiti“ raha tagasi andmisel. Bolt on sisuliselt eemaldanud „seikluslikkuse“ sealt, kus seda olema ei pidanud. Seega – mind leitakse üles kenasti, kui minu elust suudetakse eemaldada stressi ja ebameeldivaid emotsioone.

Mis tiimi puudutab, siis hea tiim on minu kogemuse kohaselt see, kus egod on kontrolli all ja kus keskendutakse sellele, mida inimestel päriselt vaja võiks olla ja mitte sellele, mis endale äge tundub.

Intervjuu Peeter Koppeliga ilmus Ajujahi kodulehel.