Ava kodulehe mobiiliversioon Üles

Foorum

Ettevõtlus - 18.01.2018
ettevõtlus | innovatsioon

Kuidas prototüüpimisest kordades suuremat kasu saada

Kuidas prototüüpimisest kordades suuremat kasu saada Foto: SEB

Kuidas vältida üha uutest ideedest pimestumist ja kuidas ideid päris elus katsetada, rääkis Kasvuprogammi loengul Euroopa Innovatsiooniakadeemia president Alar Kolk. Praktiku pilku lisasid disainer Villu Koskaru ja ettevõtja Ardo Reinsalu.

Tarbetu idee leidmiseks on palju võimalusi

Värskete ideede arvu suureks ajada on ettevõttes ülilihtne: panete kõigile töötajatele kohustuse uute ideedega välja tulla, seote tulemuse palgaga ja ideid tuleb nii mis mühin. Kas on ainult jõudu seda hulka põhjalikult läbi töötada?

Ideid võite saada ka kliendi käest. Paraku ei oska klient öelda, kuidas ta tegelikult ikkagi ostuotsuseid teeb. Ka uuest tehnoloogiast võite sattuda liigsesse vaimustusse. Kohe, kui näete uut höövelmasinat või serverit, tahate seda ka oma firmasse. Sellisel juhul on oht, et ideed keskenduvad liialt tehnoloogiale, selle asemel et lahendada kliendi muresid. Kõik see on midagi, mis innovatsiooniprotsessi untsu ajab.

Enne leidke probleem ja alles siis tehnoloogia

Alar Kolk rääkis loo, kuidas ta ise 3D-printeri omanikuna tehnoloogia õnge läks. Otsides sobivat kliendisegmenti, jäid talle silma naised, kes ootavad esimest last. Uuringutest on teada, et sel perioodil kipuvad nad olema hinnalipiku suhtes väga leebed. See, et Samsung nimetas veebikaamera ümber beebikaameraks, on vaid üks paljudest näidetest, kuidas ettevõtted seda oskuslikult ära kasutavad.

Kuna kõik tulevased emad imetlevad ultraheliuuringul tehtud lootepilte, otsustas Alar hakata loote kujutist välja printima 3D-vormis. Selleks hangiti kõige moodsam 3D-ultraheliskanner.

Kui konkreetseks müügiks läks, siis kolmandik Eesti naisi vihastas, kolmandik pidas ideed imelikuks ja kolmandik küsis, kas haigekassa ikka maksab selle teenuse kinni. 900-eurost hinda peeti liiga soolaseks. Seega Eestis äriks ei läinud.

Järgmine sihtmaa oli Singapur. Seal aga vaadati väljaprinditud loodet ja arvati, et tegu on religioosse tootemiga, mille eest raha küsida on kohatu. Niiviisi beebikujude väljaprintimise plaan lõppeski. 

Seega on oluline võimalikult vara aru saada, millised on kliendi tegelikud mured. Kui üks idee ei tööta, siis tuleb otsida uus.

Lugege lisaks: Mart Maasik: innovatsiooni kolmainsus – õiged inimesed, äriline vaade ja tehnoloogia

Tänapäevane prototüüpimine

Siin tulebki mängu moodsaim lähenemine prototüüpimisele, kus idee hindamine ja prototüüpimine käivad paralleelselt. Olgu see prototüüp kasvõi kääride ja liimi abil paberist tehtud. Prototüüp peabki olema lihtne, et seda poleks kahju ära visata.

Seejärel tuleks kohe järele proovida, kas klient on nõus selle prototüübi eest raha välja käima või mitte. Seejuures on ülioluline arendada teenuseid ja tooteid koos kliendiga.
Head näited prototüüpimisest, mis tehti samm-sammult ja koos kliendiga, on Uber ning Airbnb.

Uber

Idee oli luua inimestele võimalus tellida taksot mugavalt ja sõita odavalt.

Esimene prototüüp (erakliendile)

Esimeses etapis valitses Uberi teenuse ümber väga suur segadus. Äri asutajad ei suutnud otsustada, kas see peaks olema iPhone’i teenus või peaks klient saama helistada ka taksodispetšerile. Uber püüdis kõigi kanalitega tulla turule korraga. Prototüüpi katsetati oma autodega, samuti katsetasid ärimudelit asutajate sõbrad. Loodetud kasvu ei tulnud.

Teine prototüüp (ärikliendile)

Seejärel pakuti Uberi lahendust limusiini- ja taksofirmadele, et nad suhtleksid selle tehnoloogia abil oma klientidega. Prototüüpi pakuti katsetamiseks kümnele taksofirmale, neist kaks otsustasid proovida. Taksofirmade dispetšeritel tekkis hirm jääda tööta ja taksojuhtidele ei meeldinud uudset äppi kasutada. Loodetud kasvu ei tulnud.

Kolmas prototüüp (erakliendile)

See prototüüp põhines ainult mobiiliäpil. Teenus oli mõeldud selgelt eraisikule. Äpp tegi tellimise lihtsaks: kliendil ei ole vaja helistada ega taksofirma numbrit otsida. Kogu protsess muudeti läbipaistvaks. Klient teab, millal auto saabub ja kui palju sõit maksab. Ära kadus ka jootraha andmise vajadus ja ühtlasi sai sõitja anda kohest tagasisidet. Klientide juurdemeelitamiseks pakuti neile esimest sõitu tasuta: Uberi omanikud nägid, et see, kes teeb esimese sõidu, tuleb kliendiks tagasi. Kasv oli väga kiire.

Airbnb

Idee oli üürida suurlinnades, kus toimuvad hiigelkonverentsid ja kus hotellihinnad seetõttu lakke hüppavad, teiste inimeste kodus õhkmadratsil magamise võimalust.

Esimene prototüüp

Kliente otsiti veebilehe kaudu, firma nimes olid sõnad „airbed“ (’õhkmadrats’) ja „breakfast“ (’hommikueine’) ning täpselt seda firma ka pakkus. Voodis magamist polnud ette nähtud. Aga selliseid inimesi, kes oleksid tahtnud teiste kodus õhkmadratsil magada, leidus vähe. Edu see lahendus ei toonud: käive oli mõnisada dollarit nädalas. Loodetud kasvu ei tulnud.

Teine prototüüp 

Omanikud mõistsid, et mobiiliga tehtud algelised korterifotod meenutavad pigem vanglafilmide kaadreid. Palgati professionaalne fotograaf, kes tegi elamistest väga head pildid. Lisaks aitas ärile kaasa finantskriis, mille tõttu inimesed hakkasid renditulust rohkem huvituma. Suur muutus, mis Airbnb äri kasvatas, tuli osalt tänu juhusele. Teisalt oli oluline roll sellel, et Airbnb omanikud jälgisid, mida kliendid tahavad. Näiteks megastaari Barry Manilow’ veelgi kuulsam trummar David Rozenblatt otsustas Airbnb kaudu kogu oma korteri välja rentida selleks ajaks, kui ta parajasti kontsertreisil tuuritab. Esialgu Airbnb asutajad keeldusid. Kui korteri omanikku pole kodus, kuidas ta saab siis ööbijaile hommikusööki pakkuda? Ent vana bändimees jäi endale kindlaks.

See juhtum avas omanike silmad. Nad loobusid nõudest, et korteri üürileandja peab tingimata hommikusööki pakkuma. Enam ei pidanud omanik koos ööbijaga ninapidi koos olema. Samuti loobuti ainult täispuhutavate madratsite väljaüürimisest: nüüd võis omanik välja üürida juba tervet korterit ja isegi tervet maja.

Kolmas prototüüp

Elamiste väljarentimisega tekkis uus probleem: vandalism. Ööbijad vandaalitsesid korterites ja majades ning tekkisid kohtuasjad. Tundus juba, et äri on läbi. Aga järgmises prototüübis lisas Airbnb korteriomanikele ühe miljoni dollari suuruse kindlustuse ja avas 24-tunnise telefoniabi liini. See mõjus nii hästi, et omanikud tulid nüüd 10–20 korda kiiremini: vähenes hirm, et nad jäävad lõhutud elamises oma murega üksi.

Neljas prototüüp

Teenus sihiti väga selgelt mobiilile. Samuti rõhuti sotsiaalsele kogemusele, mille saab inimene siis, kui ta ei ööbi hotellis. Ta saab kuuluda kogukonda. Omanik võib kliendi sööma viia, talle ise süüa valmistada, ümbruskonnas ekskursiooni teha jne.

Mõned kohustuslikud sammud ideest tooteni

Kokkuvõtteks andis Alar Kolk ettevõtjaile järgmised konkreetsed soovitused:

  • Küsige endalt, kas olete ikka leidnud kliendi tõelise probleemi või mure.
  • Veenduge, et prototüüp lahendab just seda muret.
  • Kontrollige, kas suudate leida kliendid kasumlikult (soovitused, piggybacking ehk oma lahenduse promomine kellegi teise teenuse juures) ning kas nad võtavad selle lahenduse omaks ja nõustuvad raha välja käima.
  • Proovige kasvatada prototüüp suureks äriks. Iga äri puhul see ei õnnestu. Näiteks toidu kojuvedu ei ole eriti mõistlik äri, sest ühe salati vedamine ongi kallis.

Just kontrollimise ja idee äriks kasvatamisega on kõige kergem alt minna.

Disainer Villu Koskaru: „Ideid lihtsalt tulistada ei ole võimalik“

Villu Koskaru, kellel on nii Eesti Päevalehe kujundamise kui ka Brand Manualis töötamise kogemus, kasutab ideede elluviimisel Suurbritannias loodud topeltteemandi mudelit. See koosneb neljast sammust:

  • kaks esimest sammu – avasta ja kirjelda – on taustainfo kogumiseks ning kliendi probleemi mõistmiseks;
  • kaks järgmist sammu – arenda ja valmista – on aga lahenduse loomiseks.

Seega ei saa kohe ideid tulistada, kõigepealt on vaja mõista tausta. Konkreetsem idee kujuneb alles topeltteemandi mudeli esimese ruudu lõpus.

Vaadake topeltteemandi joonist.

Kogu aeg tuleb kliendile esitada miks-küsimusi. Miks peaks klient just sellist asja tahtma? Miks see toode peab olema just sellise kujuga? Küsimuste esitamine on prototüüpimisel ülitähtis.

Eesti Päevalehes näiteks prototüübiti lehekülje disain ja tehti valmis põhjad, kuhu kujundajad lood sisse panid. Enne seda kutsuti kohale Lundi ülikooli uurijad, kes oma seadmega mõõtsid, kuidas inimesed lehte loevad. Polnud saladus, et lugeja vaatab esmajärjekorras napis riietuses naisi ja toitu. Aga uuring andis selle kohta, kuidas inimesed lehte tajuvad, palju teadmisi juurde. Nii et ka lehe tegemist on võimalik prototüüpida.

Villu prototüüpimise mantrad on järgmised:

  • ärge oletage, vaid tõestage;
  • vähendage riske;
  • katsetage varakult, lihvige hiljem;
  • pidage meeles, et katsed ei võrdu reaalsusega;
  • tuvastage ideerikkuja: selgitage välja algse idee pidur ja kõrvaldage see;
  • mõistke ja tunnetage lõpptarbijat.

Ettevõtja Ardo Reinsalu: „Esimesest prototüübist tootmiseni kulus kümme aastat“

Stigo loojate eesmärk oli teha väike, kerge ja maailma kõige lihtsamini kokku käiv minimopeed, millega oleks võimalik tööle sõita ning mille saaks ka reisile kaasa võtta. Esimesed tehasemopeedid valmisid eelmisel aastal Hiinas, kuid selleni jõudmiseks kulus kümme aastat prototüüpimist.

Stigo üks eestvedaja Ardo Reinsalu võtab pika loo kokku.

  • 2008. aastal valmis esimene prototüüp. Selle tegemisel oli kasutatud nii puitdetaile kui ka MacGyveri teipi, sest esimene prototüüp peab olema odav!
  • 2009. aastal loodi teine prototüüp, mis võlus ära esimese investori. Aga see mopeed oli väga raske: u 26–27 kg.
  • 2011. aastal valmis järjekordne prototüüp. See lahendus oli materjalivaliku ja väljanägemise poolest päris hea. Paraku oli see mopeed liiga kallis – omahind 3000 eurot – ja ka liiga raske: ükski daam sellist 25 kg kandamit liftis kontorisse ei viiks. Tehtud töö jäeti sinnapaika ning hakati leiutama uut, kerget ja võimalikult odavatest materjalidest minimopeedi.
  • 2013. aastal esitleti Pariisis uut Stigo prototüüpi. See mopeed oli valmistatud odavatest materjalidest ning käis kokku ja lahti paari lihtsa liigutusega. Algsest n-ö iseliikuva kohvri kontseptsioonist loobuti täielikult, vaid istme alla jäeti väike panipaik. Stigo sõidab kuni 25 km tunnis, läbib ühe akuga u 20 km ja kaalub 14 kg.
  • 2016. aastal algas Hiinas seeriatootmine.
  • 2017. aasta suveks olid tootmise esimesed komistuskivid ja kvaliteediprobleemid klaaritud, kohati jäi tootmise tempo müügile juba jalgu. Suurte edasimüüjate tellimused ulatuvad korraga mitme tuhande tooteni, sellist võimsust Stigo tootjail praegu pole. Aga selle nimel töö käib.

Fookuses on Euroopa klient, kelle päevane marsruut on autosõiduks liiga lühike ja jalgsi minekuks liiga pikk. Samas on suur jalgratas tülikas, sest seda liftis kontorisse ei vii. Veebi tagasiside näitab, et huvilistest on 55% mehed ja 45% naised.

Omanike uus eesmärk on viia Stigod müügile elektroonika- ja kodumasinapoodidesse. Inimesel, kellele Stigo on mõeldud, pole tavaliselt jalgrattapoodi asja. Aga kui ta ostab pesumasina, siis võib ta haarata samast poest kaasa ka Stigo.

 


Taivo Paju
ajakirjanik

 


Veel artikleid

Arhiiv

S|E|B

Tähelepanu! Teie veebilehtiseja ei vasta SEB kodulehe külastamiseks vajalikele nõuetele. Palun vahetage veebilehitsejat või seadet, millega te veebilehte sirvite.

Attention! Your web browser does not correspond to the requirements needed to visit SEB website. Please change web browser or device that you use for browsing the site.

Внимание! Ваш браузер не отвечает требованиям, необходимым для посещения сайта SEB. Просим поменять браузер или устройство, при помощи которого вы производите поиск в браузере.